Juhtkiri: Hingedepäev ning jaguaeg

Hingedepäeval süüdatakse küünal. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Täna on hingedepäev, mis aeg mõtisklemiseks ja meenutamiseks. Eeskätt mõtleme neile, kes meie hulgast jäädavalt lahkunud.

Berta ehk eesti rahvakalendri tähtpäeva­de andmebaasi andmetel kehtestati katoliiklikus kirikukalendris 1006. aastal 2. no­vember hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid selle tähistamine on jäänud oma uskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistutel sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Sügisest perioodi eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi, on põhjarannikul nimetatud ka jaguajaks, mida tähistati Jõelähtmest Jõhvini. Jaguajal oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kogu kombestik oli sarnane mujal tähistatud hingedeaja omaga. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg-hingedeaeg on olnud muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikeseaasta.

Hingedeajal, eeskätt neljapäevaõhtu­ti, oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile laud ja paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.
Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kära­rikkad tööd, nagu puude lõhkumine, aga ka villa ja lõngaga seotud tööd. Ilm arvati siis olevat pime, udune ja sume.
Hingede rändamine on tähtis kõigi rahvaste mütoloogias. Nii nagu inimene jätab oma kulunud riided, nii lahkub hing närtsinud ja väsinud kehast, sest soov on jääda surematuks.
Hingedepäev on side meie eelkäijatega. Esivanemate tuge ja toetust vajame rasketel hetkedel kõik. Kas või mõttes. Ja põlev küünal aknal on kui majakas, mis aitab seda sidet hoida. Süüdakem see siis täna.