Külas vanal sadamakaptenil

Sadamakapten Aadu Nurmsalu jäi pensionile oktoobris 2005 ja toimetab nüüd maamajas. Foto: Meelis Meilbaum

Nõjatan jalgratta värava kõrvale, silm märkab paremal kuuti, mille ülalt kaarjast suust seirab kutsikaohtu koduvalvur, selline jämepoolsete käppadega ja parajalt karvane, nööpsilmad ennelõunapäikeses säramas. Ei liiguta end võhivõõra ilmumise peale tolligi, on kogunisti päris vakka.

Tibukollase maamaja välisuks on kutsuvalt avali, järgmisele koputades kuulen reibast jaa-jaad. Seespool pakku surume pe­remehega terekätt ning toetame end vastastikku köögilaua taha toolidele. Olen külas Kunda sadama ekskaptenil Aadu Nurmsalul.

“Ah et see seal kuudis,” muigab Aadu, “selle kinkis kunagi, kui mu retriiver veel elus oli, üks sugulane, ning ta on tegelikult savist. Pettis ära ka pärispeni, too käis esialgu teda alatihti nuusutamas.”

Aadu Nurmsalu elab Karepal enda vahvasti üles vuntsitud isakodus üksi, igapäevaseltsiks savist koer. Seitsmekümne neljandat aastat sammuv leskmees ei konuta ahju taga, ei jagu tal selleks mahti, sest majapidamine tahab korrashoidmist, sõpruskond suhtlemist, ning vaheldust toovad argipäeva ka tema kaks poega Tallinnast.

Poegadest ja sõpradest on tublisti abi, leiab vana kapten. Kõ­va kamraad on talle endine le­hetoimetaja Jüri Peinar, omaküla mees, kellega koos nüüdki met­sast kütet varuti. Koduaia potipõllunduse tõmbas Aadu koomale – ei janda enam kartuli­tega, sest liivasegune muld sööb sõnnikut mis hirmus, pealegi on üksjagu muret vagude ja muldamisega. Kartulimaast sai muruplats, ent köögivilja peremees veel väikest viisi kasvatab. Ei saa märkimata jätta, et tema ela­mine särab puhtusest kui prillikivi, veel etem sõnada – nagu kapteni kajut.

Meenutusi merekoolist

Mereharidustee algas kapten Nurmsalul Tallinna tehnilisest koolist, mis asus Karu tänavas ning nii teda Karu akadeemiaks kutsutigi. Sealt tulid välja ligisõidu tüürimehed, mehaanikud ja pärastpoole ka radistid. Sinna pääsemiseks aitas seitsmest klassist küll, ole vaid mees hin­ge­ga asja küljes ja õpi. Mõistagi sai seal ka meresõidupraktikat ning kursant Nurm­sa­lul läks see lugu nii, et pääses hoo­piski kohe Atlandile. Et täieõiguslikuks tüürmaniks saada, pidi pärast kooli lõppu veel heeringalae­val 33 kuud madruseks olema.

Edasi tõid aeg, töö ja oskused heeringalaeval kolmandast “tüürist” teiseks, aga kaugsõidu tarvis tekkis mehel soov ja vajadus veel tarkust taga ajada. Nii seadis juba mõnda aega merd sõitnud Nurmsalu sammud Tallinna kalatööstuslikku merekooli, eesmärgiks kaugsõidu tüürimehe paberid.

Sammud sammudeks, aga tööd ei saanud jätta, sest elu tahtis elamist, ning oli omamoodi õnn, et tööandja koondis Ookean rakendas noid noori edasipürgijaid kaldal vahitüürimeestena. Kalatööstuslikus ehk nn Luise koolis – jälle tänava järgi – kulus diplomile kaks aastat. Ülearu kerge polnud, meenutab Aadu Nurmsalu. Päeval töö, tunnid õhtuti kella kaheksast keskööni, lisaks neli koolitundi laupäeviti, siis veel kirjalikud tööd ja ülesanded.

Hilisemad aastad tõid kõikvõimalikku täiendusõpet, küll Leningradis, küll Kaliningradis, võttis kapten Nurmsalu nood õppimisejutud lühidalt kokku, misjärel andsime köögilaua taga jutulaevukesele vahelduse mõttes uue kursi.

See jube merehaigus

“Põhjamerel saime särtsu kätte. Kokk oli just värskest loomalihast kotlette teinud. Äkki tunnen, et muudkui õõnestab seest. Sain end kuidagimoodi paaditekile ning sealt lipuvarda kõrvalt kõik see kraam üle parda läks. Aga pärast pole mul merehaigust olnud.”

Hetkeks jääb Aadu mõttesse. “Aga tead, mõne mehega on küll sedasi, et ei saagi ta sellest üle – ikka näost roheline, nõrk mis nõrk ja miskit sees ei püsi, mees muudkui vedeleb kois. Neid asju on nähtud õige mitu, praegu meenub kohe üks lugu.

Mul õnnestus veel Karu akadeemia ajal munsterdada end ühele Gorki kolhoosi laevale. Gorki-nimeline kalurikolhoos asus keskusega Vergis, aga no laev oli Tallinnas remondis. Remont läbi, nii ma sellega, nimeks oli laeval Merekarp, minema panin. Oli väikesest SRTst suurem, STB-tüüpi, aga noh, pillutab ikka. Ja sellel Merekarbil oli mehaanik, kes suuremat loksumist põrmugi ei kannatanud. Polnudki midagi parata – mu mäletamist mööda kirjutati pikapeale vist kuhugi suurele baaslaevale.”

Sedasi siis teadmiseks merd sihtivatele mehehakatistele, et merehaigus on ütlemata kuri tõbi, mis võib su sees salamahti pe­sitseda, nii et sul õrna aimu pole enne, kui alus su all koledasti kõigub. Ning jääb vaid loota, et sa tast kas kohe esimese või veel paari-kolme matsuga lahti saad. Kui ei, siis ei avita ei ussi- ega püssirohi, me­re­haiguse tablettidest rääkimata.

Mere karvase­mast poolest pajatades tunnistab Aadu Nurmsalu, et on sõidetud nii siin- kui sealpool ekvaatorit, nähtud torme mõ­lemal pool, aga suisa surmaga silmitsi ei ole ta seisnud ega ole ka merel ühtegi meest kaotanud. Hirmust räägib ta nõnda, et on seisundeid, kui tajud, et asi kisub tõsiseks. Siis oled kõigi meelte ja ihurakkudega sedavõrd hõivatud ja tegevuses, et hirmule ruumi ei jagu. Alles hiljem jõuab pärale, mis oleks võinud juhtuda, kui teisiti oleks läinud.

“Kord Mehhiko lahes tuli troo­piline tsüklon peale. Vaat tsük­loni südames – seal päike paistab ja on jumala vaikne. Aga ta ju liigub, see tsüklon, tuleb su peale. Saime selle ropsaka kaela, siis neli tundi triivisime. Säärane mäsu kisub reelingu kor­gitseriks ning on sul laeval kuskil sentimeeter-paar kinnitamata, kuskilt lahti, siis on tükid taga ning olgu taevas armuline.”

Laevas, ja just kalalaevas, pole elu kaugeltki mitte meelakkumine, eriti pisematel alustel. Ometi hoidis too omamoodi “merehaigus” Aadu Nurmsalust nii kõvasti kinni, et mees jõudis väikestelt laevadelt vanemtüürimeheks külmutuslaevadele, edasi sai kuuele kaugsõidukapteni paelad, oli laevades-tehastes kapten-direktor.

“Hiljem töötasin 22 aastat Eesti Kalurikolhooside Vabariiklikus Liidus ehk hilisema nimega Eesti Kalurite Liidus kapteni-juhendajana. See oli sihuke segu mere- ja maatööst. Pool aastat merel, pool kaldal. Sadamates, laevadel, kalurikolhoosides. Oli huvitav aeg, sain kogu Eesti ranniku ja rahvaga sina peale.”

Tagasi jutujärg lainetele. Me­remees Aadu Nurmsalu on leidnud eksootikat pea igas paigas – Aafrikas, Lõuna-Ameerikas –, kuid enam muljet avaldasid karmim meri ja loodus: lõunapoolkeral Falklandi saared, põhjas Gröönimaa, Island, Norra ja Kanada.

Aadu Nurmsalust võiks ju kirjutada raamatu, oleks vaid mees, kes sellega toime tuleks, mõtlen ma endamisi, silmitsedes köögilaua taga vastasistujat – selle mehe elu on nii rikas, et ei mahu kohe kuidagi leheveergudele. Aga ühe loo sellest avastasin ma hoopis Kunda sadamat tutvustavast raamatust, kus kirjasõnas võtab jutu üles sadamakapten ise.

“Mälestused ehk põnevad seiklused ja merelood saavad hoo sisse, kui kohtuvad vanad se­mud ja käib ringi õllekapp. Siis unustatakse valutav selg ja lii­pama kippuv jalg. Meenub seik laeval Korall, kui ülesõidul Labradorist Tallinna võtsime vastu keset Atlandi ookeani Mur­manski laeva appikutse. Laeval oli raskelt haigestunud meeskonnaliige. Meil oli arst ja asusime abivajajale kõige lähemal. Kohale jõudes selgus, et haigel oli lõhkemise äärel pimesool. Meie arst ei olnud kirurg, kuigi praksisega meedik. Tema vene keel oli kehvake ja mind paluti assisteerima. Operatsioon toimus messis toidulaua peal. Et minu jaoks asi kindel oleks, nummerdati kõik arstiriistad ja mul ei tekkinud raskusi ulatada õige instrument. Õnneks ei jõud­nud pimesool lõhkeda. Mees õmmeldi kokku ning hiljem selgus, et ka kääre sisse ei unustatud. Meid saadeti piiritusepudeli ja õnnitlustega koduteele. Tallinnas saime Murmanski kolleegidelt tänukirja ja teate, et mees on täie tervise juures ja sõidab merd.”

Tuuled tõid Kundasse

Kevadel 1993 läks lahti Kunda uue sadama ehituseks. Aga sa­damale kaptenit tarvis. Kas mängis siin Aadu Nurmsalu elus rolli saatus või oli veel midagi, mis mehe kodukanti ametisse juhatas, igatahes otsis tollane Kunda Nordic Tsemendi personalijuht Peeter Kuhlberg kapteni-juhendaja Nurmsalu üles ja ütles nii: “Kuule, aitab sulle küll sellest kontorielust ja juhendami­sest, tule parem tee tööd.”

Üllatust kui palju, kuigi Nurm­­salu oli Kunda arenguga põ­gusalt kursis, pealegi Kunda sadamakoha valiku komisjonis tollesama kalurite liidu esindaja. “Otsustamiseks palju aega ei antud. Väike värin sees, alustasingi 1. märtsil 1994.” Ja asjaga oli kiire – kahe kuu pärast, 2. mail, sildus taasrajata­va sadama kai ääres esimene laev. “Vene lipu all, võttis peale klinkri, viis Rootsi Slite sadamasse,” meenutab sadamakapten Nurmsalu.

Sellega sai ka üksjagu nalja, sest sadamal polnud siis veel lootsi. Lootsiks läks sadamakapten ise Karepa kalameeste paadiga. Teadagi pidi ta varem Tallinnas veeteede ametis õiendama lootsipaberid, kuigi seal mehed muigasid ja laiutasid käsi, et mis pabereid siin vaja – ise suur sadamakapten ja elupõline meremees.

Kurss sadamasse võeti kahe kuuse ja kivide järgi, venelasest laevakapten vaatas kaarti ja vaatas merd: “Kuhu ma sattusin – mul pole kaardil selle koha peal vettki!” Aga kaart teadagi endisaegne, sadam puhta uus, õigemini veel pooleli. Ehitus lõppes 1. septembril 1994. Sada­ma edasine laiendamine jäägu siinkohal jutustamata.

Esimeseks n-ö pärislootsiks tõi  vastne sadamakapten  hea tu­t­ta­va Aadu Lahi. “Nägin, millise risuga mees sõidab. Manitsesin, et tule maha sellelt krokodillilt, enne kui ta sul alt ära vajub.”

Sadama meeskonna kokku ko­gumise kohta ütles sadamakapten, et õnneks leidus Kundas ja ümbruskonnas mehi, kes enne merd ja kaldaid näinud ega olnud ses suhtes pelgalt supelsaksad.

Kui Aadu Nurmsalu vanuse ja tervisehädade pärast Kunda sadama maha jättis, jäi temast korralikult küntud tööpõld, mis kandis uue kapteni Erki Orgmet­sa tulekul head vilja.

Selle kohta ütles sadamakap­ten Orgmets nii: “Aadult nii-öelda pärisin ma hästi toimiva sadama ning toreda tutvuskonna teiste sadamakaptenite seast. Õige­mini – tänu Aadule sain mina, tol ajal kõige noorem sadamakapten, sina peale oma kolleegidega kõikides teistes sadamates. Ja juba sellest ajast, kui mind sadamasse Kunda puksiirile tööle võeti, tekkis meil Aadu­ga hea klapp. Ei olnud sellist ülemuse-alluva või isa-poja suhet. Aga kindla sõnaga mees on ta küll – et kui on nii, siis nii ka jääb. Olgu või naljaga pooleks. Ja kui oli põhjust, siis raksas ka rusikas laua­le. Muidu selline sooja südamega ja heast sõnast lugupidaja.”