Annikvere kool: kummituslik kool, kus aeg on seisma jäänud

Kai Tingas on eluaegne õpetaja, kellele sügises on lisaks ootusärevusele ka pisuke nostalgia, veidike kurbust. Lääne-Virumaal Annikveres on üks tema koolidest, milles aeg peatus 20 aastat tagasi... hetke pealt. See on tondilossilik kummituspaik, mis peidab täiskirjutatud tahvleid, hingedelt kukkunud uksi ja poolelijäänud õpikuid.

Annikvere kooli välisuks on lahti. Ent Kai Tingas ei taha majja astuda. Ta peatub trepil ja võtab hetke. Esimest korda siit uksest sisse minnes oli ta vaid kolmeaastane tirts, kellest hiljem sai kooli vilistlane ja siis muusikaõpetaja. Siin on õppinud juba tema isa-vanaisa, õed ja õpetanud koolilapsi ema. See on tema kodukool.

«Tean, mis mind ees ootab, see mahajäetus pole ilus, vaid tohutult kurb,» sõnab Kai Tingas. Ta silmad valguvad vett täis. On ka põhjust. Sisseastuja saab kohe aru, et esimesel korrusel on olnud garderoob, mille suur eesruum annab aimu, et lapsi käis selles koolis palju. Praegu valitseb siin suur segadus. Voodid, mis kõrguvad üksteise peal, on kuskilt siia toodud, eest ära pandud. Küllap on see mõnus paik kola kuhjamiseks.

Füüsikaklassi uks on irvakil. Keegi oleks justkui hetk tagasi siia puid tassinud, üks halgudest on hunnikust pudenenud. See võtaks kohe tuld, kuid siinsed ahjud ei köe juba ammu. Ajahammas on purenud siin nii usinalt, sissevajunud põrand on endaga ühes upakile kukutanud koolilauad ja -toolid.

Muusikaklassi me ei lähe, vaikus on liiga valus. Aga loota ei saa. Kai räägib kahest õpilasest. Kaido-poistest. «Üks käis 3. klassis ja teine 8. klassis ja nende klassid olid kõrvuti.» Väiksem Kaidodest oli paras saperdis, nii et Kai pidi kord nõudlikult kõvemat häält tegema. «Röögatasin, et Kaido, istu otse,» räägib õpetaja. Järsku, täiesti ootamatult, koputus uksele. «8. klassi Kaido astub klassi ja küsib minult, et õpetaja, mida te soovite,» jutustab Kai Tingas.

Õudusfilmilikku miljööd täiendavad majas teadetetahvlid, mis arvude ja nimede keeles räägivad nendest, kes koolikoridorides korra eest vastutasid, spordis kohalikke rekordeid jooksid. Nüüd on stopper kinni pandud, siin koolis ei hüpata teistega võidu kaugust ega kõrgustki.

Söögisaalis on kapiuksed hingedelt lahti tulnud, mööda maad vedelevad  tarkusest pungil õppematerjalid. Siin on gaasimaskid, mõned venekeelsed raamatud, üks hindeta kontrolltöö.

Muusikaõpetaja tähelepanu köidab seina ääres kössitav vana klaver. Kai Tingas ei saa käsi klahvidelt. Ta toksib nii ja naa. Heli ei tule, no ei tule. Lõpuks pill leebub ja laseb kuuldavale noodi, teisegi. Kai silmad säravad. Ta püüab laulda viisi, mis siin majas ikka kõlas. Hääl väriseb nii, et ta lõpetab. «Nagu laulus öeldakse, vana valge maja siiski püsib, endiselt on selles majas kool. Aga siin on vaid müürid,» sõnab Tingas.

Mitte ainult, köögis on potid, pannid, posu kulpe. Tipp-topp tassid, millel isegi kõrvad küljes. Samasugustest joodi Võrust Rakvereni, Saarepeedilt Annikvere koolini.  Siin on jogurtitopsid, Valio omad, mis igavikku vajanud, poes enam selliseid ei müüda.

Omaaegset hõngu kannab ka telefon, sõrmkettaga, millel toru hargilt tõstetud. «Kui ma hästi mõtlen, tuletan Annikvere kooli numbri meelde,» sõnab Kai Tingas. Ja rehmab siis käega, las ta jääb. Olgu nii. Nii on parem, vähem valusam.

Köögi kõrval on pisike tuba, veidi viirastuslik paik. Kooli kütjaonu kodu. Vana Viks, kes vahetpidamata köhis nagu kopsuhaige, on ammu maisest elust lahkunud. Rahvas räägib, et pimedatel öödel kobistab siinsamas kummitusmajas kössakas mees ahjuustega.

Legendaarseid hingi on koolimajja aastate jooksul jätkunud. Klahva, kes sai omale hüüdnime number suuremate kingade tõttu, mis sundisid teda kõndima jalgu järele vedades. Või sõnakas eesti keele õpetaja, kes ütles nii, et oli tunne, et oled saanud seinale naelutatud. Esimese ja teise korruse vahele.

Kai julgeb arvata, et läheb aasta, kõige rohkem kaks, kui korrus kõrgemale pole enam mõistlik minna. Nii lagunenud on kõik. Praegu sinna veel saab, uhke lai trepp oleks nagu taevatrepp, mis võib otseteega viia ... kuristikku.

Klassid, teine korrus on neid täis tipitud, valime ... matemaatika- ja füüsikaklassi. Tahvlilt pole aeg kriidijälgi kustutanud. Siin ilutseb kuupäev 06.06.1997 ja valemilohe, mis aitab eksaminandidel parimat lahenduskäiku leida. Ahi, see on siin ruumis kogu oma raskusega prantsatanud põrandale.

Keemiaklassis on tõde, perioodilisuse süsteem näitab, et koolimaja võib küll laguneda, aga miski ikka püsib. Olgu ajad missugused tahes. Esimese klassi ruumis on A-le püüdlikult joonistatud sappa B. Riburada järgneb klassiseinal kogu tähestik, maailma avarust näitav gloobus, mille kõrval pikutab nukk, kel riided kaduma läinud.

Õpetajate tuppa on raske siseneda, kõik on segamini pillutatud. Taldrikud on kukkunud tuhandeks killuks, puiduliist püüab hoida lage kaela kukkumast. Ühes nurgas on tunniplaan, selline lahtritega tahvel, mis näitab, et tunnid võiks jätkuda sealt, kust 20 aastat tagasi pooleli jäid. Lapsi aga pole, siin ei liigu hingelistki.

Saalis ootavad rööbaspuud ja kits, kedagi, kes sooritab harjutuse perfektselt. Kehalise kasvatuse riietusruumid on ju siinsamas, katus pole tilkagi läbi lasknud, vanad tilaga kraanikausid on aga ilmselt vanaisaaegsed. See võib Kai Tingase arvates olla kurja juur. Kool, kus polnud vett ega kütet, aga reeglid juba nii karmid, pidi leppima kinnipanekuotsusega. Vilistlane usub, et kui omal ajal oleks Annikvere koolile appi tulnud Viru kolhoos, oleks saanud veel kõike päästa. «Praegu küsin, kas seda maja saab üldse päästa.»

Ajarännak saab lõpu, Kai Tingasel on au keerata uks lukku. Ta ohkab, korra veel. Kergem on olla. Veidike. Ehkki, nüüd pole taas siia majja kellelgi mõnda aega asja. Tuld Annikvere kooli akendesse ei tule. Aga hing sellest ei hooli, ikka meenub mõni seik selle kooli loost. See, kuidas koolilapsed armastasid istuda maja ees pingil, ja puud, need olid nii väikesed. Piinlikult puhas kooliaed, mis täna rohtu kasvanud. Või lugu aastakümnete tagant, tüdrukust, kel suri ema, ja sellest, kuidas kõik koos vaatasid pikalt-pikalt järele mööduvale leinarongile.

Kool, mida soovitakse ära anda 1 euro eest

Leo Aadel, Haljala vallavanem

Leo Aadel Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

«Erinevad vallavalitsejad on püüdnud endist Annikvere koolimaja müüa. Selle teevad raskeks muinsuskaitse määratud tingimused.

Maja on olnud müügis ühe euro eest ja hetkel liigume selles suunas, et esitame volikogule ettepaneku see maja taas müüki panna. Annaksime selle kasvõi euro eest ära. Valitsemiseks me seda ei vaja, soovin, et see maja säiliks ja leiaks endale hea peremehe.»