Põllukeemiat kasutav tootja on hoolimatu

Jüri Jürna. Foto: Tairo Lutter

Sissejuhatuseks tutvustan oma hetke maailmanägemust, selleks et oleksin mõistetavam, kui kirjutan fosforiidist.

Ühes TV sotsiaalfilosoofilises saates analüüsiti inimkonna tervise küsimusi ja sõltuvuslikkuste aspekte ning evolutsioonilist lugu.
Näib, et inimkond on totaalselt linnastumas (Eesti kogemuse järgi on seda põhjustanud šokireformid). Kuid see pole absoluutne nagu seegi, et tsivilisatsioon tervikuna tormab arutult abstraktses progressi illusioonis müstilise edukuse ja tarbimistsivilisatsiooni suunas. Uusaegne inimkond ei ole mentaalselt homogeenne. Uusaegne inimkond on multipolariseerunud. Mind huvitab nagu põllumeest ikka põllundus. Millises situatsioonis on uusaegne põllundus ja alimentaarne eetika? Ja mis korrelatsioonis on see tervisega? Huvitav, et uusaegne põllundus ei olegi homogeenne, vaid on kontraarselt bipolariseerunud.

Premodernne põllundus on sajandiga totaalselt moderniseerunud ning olnud väga progressiivne, nagu näib.
Miks siis selle kõrvale oli vaja leiutada otsekui mõistatuseks ökoloogiline põllundus? Et seda mõista, tuleb neid põllundusi sisuliselt eristada. Moderniseeritud-tööstuslik põllundus on võhiku silmis väga tulemuslik, koguni efektiivne. Kuidas on jõutud sellistele tulemusteni? Torkab silma ehmatav tõsiasi. Edukus on sõltuvuses kemiseerimisest ja geenitehnoloogiast. Kemiseerimine omakorda lülitab välja loodusprotsessis võtmeküsimuseks oleva taastootmise, mistõttu kogu tootmine allub üksnes tootja violentsele energiadiktaadile.
Sellest järeldub, et selline tootja on hoolimatu looduse vastu ja ilmselt vähese bioloogiaalase haridusega. Tagajärjena on tootja kasutada olevad põllud nagu külmad surmaväljad; kui selgub veel, et saadud suursaagid on praktiliselt kõlbmatud või kõlbavad üksnes teoreetiliselt, siis tuleb tõdeda, et säärast tootmist pole teadlikumale uusaja inimkonnale enam vaja; et olgu siis, see on läbikäidud etapp, et see oli eksitus, mis tulenes eufoorilisest ignorantsusest.

Minnes üle ökoloogilisele põllundusele, tun­nistab ühiskond enesele, et energiamahukas ja keemiale rajatud tootmisviis on aegunud.
Ökoloogiline põllundus nagu sellest tulenev olemise väärtuste uuenemine ei kopeeri pre­mo­dern­set ajastut, vaid baseerub uuenenud teadmistel, mis aitavad mõista iseenese ja keskkonna peenekoelisust, ehk filosoofilisemalt: semiootiline subjekt vabaneb majanduslikust sürrealismist, suhtudes kainelt realismi.

Nüüd fosforiidi juurde. Kui väikeses armsas Eestis tahab keegi hakata kaevandama fosforiiti, siis see paneb imestama. Kas keegi on uusaja maha maganud või on välja ilmunud hoolimatu finantsmaniakk? Fosforväetise agoonias on ju üksnes tööstuslik põllundus.
Marek Strand­berg kirjutab: “Et ikka on neid, kes arvavad, et rohkem väetist tähendab järgmist õnnelikku kõhutäit, kuigi kõhutäied ei jagune maailmas ammugi võrdselt kõigi vahel.”
Eriti õõvastav oleks, kui seetõttu kaotaksime oma kristalleheda põhjavee.
Naabrimees oli läbinisti metafoorne, kui viskas moka otsast: “Kui ikka katus nii ära sõidab, et metsad põlevad ja joogivesi pumbatakse jõkke, eks siis muuvi Kuu peale.”
Ma arvan, et me ei või olla ükskõiksed, eriti kui tahetakse surmavalt haavata meie sotsiaalset kooselu ja keskkonda.