Nädala kaja: Raamatud ei sure

Andres Pulver Foto: Virumaa Teataja

Kultuuriminister Rein Lang on varemgi silma paistnud oma kummaliste väljaütlemiste ja seisukohtadega. Kohati on meest isegi natsismis süüdistatud ja eks ole ta ikka ise selleks põhjust andnud. Natuke sinnasamasse kanti kisub ka Langi viimane mõte “kerglane” kirjandus rahvaraamatukogudest kaotada.

Sõnad ei maksa midagi, sõnad on aur. “Teispool sõnu leidub alati ideid, kuigi nad on nähtamatud. Ja üksnes need on tõeliselt olulised,” laseb kirjanik José Carlos Somoza öelda Platoni akadeemias filosoofiat õpetaval Diagorasel. Raamat, kust see tsitaat pärit, on suisa kerglasliku olemusega kriminaalromaan “Ideede koobas”.

Äkki ministrihärra suudab selgitada, mille poolest on Barbara Cartland, kes talle hambu jäi, kehvem kui Kadri Kõusaar või Kerttu Rakke. Mina ei tea ja vaevalt suudab Rein Langki sellele adekvaatse vastuse anda, sest kirjandust ei saa mõõta.

Seda, et rahval on vaja leiba ja tsirkust, teadsid juba antiikaja valitsejad. Leivaga on paljudel peredel kitsas käes, nüüd siis tahaks kultuuriminister ka tsirkust koomale tõmmata. Las inimesed loevad, mida nad tahavad, alati jääb pisuke lootus, et raamat neid kas või kröömikese paremaks muudab. Ehk ainult sellegi läbi, et toob killu­ke­se helgust nende halli ja trööstitusse argipäeva.

Pealinnas ei pruugi see argipäev loomulikult hall ja rõõmutu olla, aga ikka ja jälle tuleb tõdeda, et Toompea sakste jaoks lõpeb Eesti Pirita jõe ja Ülemiste järvega. See, mis nende taha jääb, pole enam isegi mitte teine Eesti.

Või ongi kultuuriministri soov, et kõik eest­la­sed loeksid vaid “Tõde ja õigust” ning õpiksid, et õi­ge eestlase kohus on end tööga haua äärele ajada ning lõpuks käed alistumise märgiks üles tõsta.

Maailmakuulus saksa filosoof Arnold Schopen­hauer on öelnud, et raamat on nagu peegel – kui vaatab sisse eesel, ei saa sealt peegelduda ingel.

Ja ilmselt tasub meenu­tada ka hiina vanasõna, mis ütleb, et iga kord, kui avad raamatu, õpid parata­matult midagi juurde. Mina usun, et midagi on võimalik õppida isegi Barbara Cartlandi raamatutest.

Mingis mõttes olen ma siiski Rein Lan­giga nõus, sest head kirjandust jõuab me­ie raamatukogudesse vähe. Ja isegi sellega olen nõus, et teatud määral võiks raamatukogude ostetava kirjanduse nimekirjal silma peal hoida.

Aga erinevalt ministrist ei kipuks mina Barbara Cartlandi või muu “kerglase” ilukirjanduse kallale. Minus tekitab pigem küsimuse see, miks peab riigi raha eest rahvaraamatukogudesse soetama astroloogilist, okultistlikku ja muud pseudoteaduslikku kirjandust.

Järgmise aasta “Astroloogiline abimees” maksab raamatupoes näiteks poolteist eurot vähem kui Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Czesław Miłoszi “Teeäärne koerake”, mis tunnistati Poolas 1997 aasta parimaks kirjandusteoseks. Cartlandi saab muuseas odavamalt kätte.

Õnneks võime end lohutada inglise kirjaniku lord Edward Bulwer-Lyttoni sõnadega tema näidendist “Richelieu”: “Seadused surevad, raamatud mitte.”