Minister Langi hüperboloid

Õie Tammissaar.

FOTO: Tairo Lutter

Kultuuriminister Rein Langi väljaütlemine on pannud raamatukogud ühes raamatusõpradega kihama. Kellelgi pole õigust võtta lugejal raamatut käest, on veendunud Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktor Õie Tammissaar.


Milles härra minister raamatukogude teostevalikut kritiseerides eksib?
Härra minister eksib eelkõige selles, et tahab panna paika selle, mida inimene tohib lugeda ja mida ei tohi.
Teiselt poolt selles, et kehtestades aja, millal pärast ilmumist võib raamat raamatukokku jõuda, tekitab ta esimese ja teise sordi inimesi. Minister tahab panna inimesed rahakoti järgi paika ja minu meelest ei ole see õige. See oleks sotsiaalse ebavõrdsuse tekitamine ja levitamine. Eriti tuntav oleks see lastekirjanduse puhul.
Inimesel on õigus lugeda, ja lugeda, mida ta tahab. Ja lugeda just siis, kui tahab. Aeg on näidanud, et inimese lugemiseelistused muutuvad elu jooksul väga palju, muutuvad ka ühe aasta jooksul. On aegu, kui ma loen ainult väärtkirjandust, ja on aegu, kui ma vajan lõõgastust ning loen naistekaid ja kriminulle. Selles mõttes peab olema vabadus lugeda.

Milles minister ei eksi?
Minister ei eksi kindlasti selles, et raamatukogudes peaks olema eesti algupärand. See on üks raamatukogude ülesanne ja nad ei vaidle selle vastu.
Võin öelda, et Lääne-Virumaal on 50,6 protsenti sellest, mis me aastas muretseme, eesti algupärand, ülejäänu on tõlke- ja muukeelne kirjandus. Selle 1,5 euro eest elaniku kohta, mis riik eraldab Lääne-Virumaale, ostis keskraamatukogu 94,4 protsendi ulatuses eesti algupärandit. Mina ei näe siin kääre, aga ei pane ka pead pakule kogu Eestimaa eest. Küll aga panen selle eest, et raamatukoguhoidja ei ole loll.
Ministri arvamuse peale mõtlesin, kas teen midagi väga valesti, omades haridust, teadmisi ja oskusi ning omades ülevaadet ka kirjandusest. See oligi põhjus, miks ma koos komplekteerimisosakonna juhataja Iivi Kasega selle statistika ära tegin. Seda ei saa võtta kusagilt andmebaasist, see on puhtalt saatelehtede põhjal tehtud.

Miks siis ministril on tekkinud mulje, et raamatukogudes domineerib väheväärtuslik tõlkekirjandus?
Teema sai alguse ju laenutushüvitistest. Selge see, et kui raamatukogus on üks Agatha Christie ja üks eesti autori luulekogu, siis Christiet laenutatakse aastas võib-olla 30 korda ja luulekogu üks kord. Nii et laenutushüvitise järgi ei saa küll raamatukogude komplekteerimispõhimõtete kallale minna.
Teema päevakorda tulek oli ootamatu. Keegi polnud sellega varem meie poole pöördunud, et oleksime saanud andmeid koguda ja kaasa rääkida, kaasa mõelda. Aga on väga hea, et see esile kerkis. Ministri jutus on iva.

Kui palju üldse ostetakse praegu kogusse Cartlandi ja meelelahutuskirjandust?
Konkreetselt Cartlandi buum oli kaheksa aastat tagasi, nüüd on tilkunud mõni üksik raamat, mida kes on ja kes pole ostnud.
Mis puutub meelelahutuskirjandusse laiemalt, siis jään selle juurde, et seda peab raamatukogus olema. Iseasi, mismoodi ja missuguse raha eest seda osta. Raamatukogutöötajad on arukad inimesed – me vaatame, mis meil on ja mida tellime.

Kuidas saavad raamatukogud vähese raha juures teha nii, et rahvuskultuur on hoitud ja lugejad rõõmsad?
Siis panedki ajud tööle ja vaatad, et kõigile jaguks midagi. Et oleks väärtuslikku kirjandust ja ka vähem väärtuslikku. Nii või teisiti peab arvestama lugeja soovidega ka. Muidu tekib raamatukogu-muuseum või elitaarraamatukogu, kuhu inimesel on harva asja.
Meil on olemas maakonna keskraamatukogu, vallaraamatukogud ja külaraamatukogud. Kui 500 rahvaraamatukogu peavad ühe malli järgi saama 25, 50 või 100 eesti kirjanduse teost, siis oleksid nad kõik ühte nägu, sest raha midagi muud juurde osta ei ole. Kas me seda tahame?
Võib-olla see mall, mis meil praegu on, toimib. Keskraamatukogus on see valik olemas, samuti valla keskraamatukogudes ning teiste vahel on asjad jagatud nii, et ühes kohas on üks ja teises teine ja me vahetame neid, sest ühes piirkonnas võib olla raamatule ainult üks lugeja.
Raamatukoguhoidja, kes on pikka aega tööl olnud, tunneb oma inimesi, arvestab kõigiga, kes raamatukogus käivad. Miski ei keela naabri käest küsida ning valik, mis sellega tekib, on tüki suurem kui siis, kui kõik saaksid ühesugused raamatud kogusse. Mina näen selles kokkuhoiuvõimalust.
Üle ühe-kahe meie eksemplaarsus ei küüni juba aastast 2009. Kurb lugu.

Kuidas teha ostunimekiri, kui eesti kirjanduseski ilmub väga erineval tasemel teoseid?
Teoseid tuleb tõesti seinast seina, ja kui väike külaraamatukogu üksnes seda saakski, võiks ta ukse kinni panna. Siin peab väga tolerantselt ja diferentseeritult suhtuma.
Olen täiesti seda meelt, et maakonna keskraamatukogus peab eesti kirjandus vähemalt ühes eksemplaris olemas olema. Vannun, et Lääne-Virumaa keskraamatukogus ka on. Teadlikult võtmata ei ole me midagi jätnud.
Muidugi võib vaadata asja ka naljaga pooleks: nagu 20 aastat tagasi ENEKEst või Varamu sarja tellides saime kaasa “Brežnevi pakikese” ehk poliitilist kirjandust, siis kas nüüd peaks meelelahutuslikule kirjandusele panema kaasa näiteks eesti noort luulet? Kusjuures ma arvan eesti noorest luulest päris hästi, seal on huvitavaid ja toredaid asju, aga ma ei saa seda peale sundida igale lugejale. Ainus, mis ma teha saan, on kaasa aidata, et nad teaksid, et need luuletajad on olemas, et need luulekogud on ilmunud.

Kui palju peaks eesti uuema kirjanduse tutvustamine olema autori ja kui palju raamatukogu tegevusala?
Loota, et raamatukoguhoidjad teeksid ära kogu ilmuva eesti kirjanduse tutvustamise töö, on pisut palju.
Praegu on kord aastas kirjanike tuur, kus kirjanikud käivad puntide kaupa paaris-kolmes maakonna raamatukogus. Aga rahvaraamatukogusid on Eestis üle 500. Andke andeks, eesti kirjanikud, aga meie lugeja ei tunne teid nägupidi, ei tea, kes te olete ja mida räägite. Ja siis me heidame ette raamatukoguhoidjatele, et nad ei tutvusta. Mõnel juhul on see õige, aga reeglina see pole nii.
Kui tuleb uudis­kirjan­duse­ga huvitav raamat ja mõtleme, et kutsuks autori lugejatega kohtuma, siis pole see nii lihtne. Esmalt uurime, mis see maksab. Raha pole. Kirjutan projekti. Kulutan hulga aega kohtumise tingimuste kokkuleppimiseks, tegelen reklaamiga, materjalide ettevalmistamisega. Kui töötan külaraamatukogus ühe või poole koormusega, siis – kust ma võtan selle aja ja raha?
Mina tahaksin küll pisut rohkem eesti kirjaniku pöördumist oma lugeja poole. Kirjanikke, kes on ise soovinud tulla oma raamatut tutvustama ja lugejatega kohtuma, oleme  alati rõõmuga vastu võtnud. Suurem jagu kirjanikke tuleb esinema üksnes tasu eest.
Eesti kirjanik võiks ise kirjutada projekti ja kulka toetada kirjaniku kohtumisi lugejatega. Võin kinnitada, et pärast kohtumist kirjaniku teoste laenutamine otsekohe sageneb. Nii et tule ja räägi inimesega. Ei maksa tõmmata seina vahele, et mis te seal maal minust, kõrgkultuuri kirjutavast pealinna kirjanikust, teadma peate.
Ta võiks olla õnnelik, et tal on olnud võimalus see teos ilmutada, ja kui kümme inimest seda loeb, võiks olla rõõmus, et tema kirjutatu on kümmet inimest puudutanud. Aga ei saa nõuda, et seda raamatut loeks miljon inimest.

Kui suur vastutus kultuuri ja keele ees on pandud raamatukoguhoidja õlgadele?
Kultuuri ja keele säilitamisel ei saa raamatukoguhoidja ära teha seda, mis on tegemata jäänud haridussüsteemil, kui räägime sellest, et lapsed ei hakka lugema.
Kui laps jõuab raamatukokku, on raamatukoguhoidjal hästi oluline roll, sest esimesest kohtumisest oleneb päris palju, kas ta hakkab siin käima või mitte. Edasi tuleb juba kirjanduse olemasolu küsimus. Kui mul ei ole anda lapsele “Harry Potterit”, kui seda loeb terve maailm, kui pole anda häid eesti lasteraamatuid – mida ma siis lapsest tahan?
Asi pole muidugi lootusetu. Selle vähese palga eest, mis raamatukogutöötajatele makstakse, teeme ikka päris korralikku tööd. Hoolime oma piirkonna inimestest, teame, kes lugemas käivad ja mida tahavad.

Mida võib lugemisharjumustest lugeda välja elu ja ühiskonna kohta?
Palju sõltubki sellest, mis protsessid ühiskonnas toimuvad. Kui meil on meediamaastikul esiplaanile tõstetud meelelahutus kõige laiemas mõttes, siis mida me oma inimeselt ootame?
Ja elu ongi raske – inimeste tööpäevad on pikad ja vaba aega jääb aina vähem. Kui tulen sellest tööpingest koju, ei suudagi midagi sügavat ja tõsist lugeda. Alles siis, kui mul on olnud kolm puhkepäeva, mõtlen neljandal, et nüüd ma süüviks mõnda eestluse probleemi, ja võtan kätte eesti kirjaniku väärtteose.
Need on tõsised murekohad, ühiskonna murekohad. Kui inimene loeb meelelahutust rohkem kui tõsist asja, siis on see meie riigi ja ühiskonna peegelpilt. Selle üle peaks ka pisut mõtlema.


Missuguseid häid mõtteid on diskussioonides esile kerkinud?
On pakutud välja teha meelelahutuskirjanduse laenutamine tasuliseks, aga see on kahe otsaga asi.
On soovitatud, et kulka kirjandus­auhindade nominatsiooni jõudnud raamatud ja kultuuriajakirjad oleksid raamatukogudes esindatud. Kui riik annab selleks lisa komplekteerimisrahale, pole mul midagi selle vastu. Selles küsimuses peaks usaldama raamatukoguhoidjat ja omavalitsust, kus raamatukogu on.
Kui aga hakatakse rääkima sellest, et raamatukogusid on liiga palju, siis tuleb alustada haldusreformist. Ei saa hakata haldusreformiga peale raamatukogude arvu vähendamisest või nende kokkupanemisest.
Tegelikult peaks lähtuma teenusepõhiselt: minu kui raamatukoguhoidja jaoks on oluline, et teenust, mida pakun, oleks võimalik kätte saada igal elanikul piirkonnast, mille teenuse eest ma vastutan. Peab tegema kõik võimaliku, et see oleks heal tasemel inimese jaoks, kelle pärast me ju siin oleme.
See teenus on meie oma riigi iga inimese ajoks. Tõmmata siin piiri vahele ma õigeks ei pea.

Tagasi üles