Kaitseliit 93 – 11. novembril 1918 loodi kaitseliit.
Palju kaitseliitu puudutavaid materjale on ära viidud või hävitatud, kuid püüan alljärgnevaga anda ülevaate kaitseliidu Viru maleva saamisloost.
Kaitseliidu ajalugu on üks hämaramaid lehekülgi Eesti ajaloos
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ants Silm
Kaitseliidu taasasutajaliige,
taasloodud Viru maleva
esimene pealik
Aastaid 1917-1924 võib nimetada Eesti Kaitseliidu ja Viru maleva loomise ajaks. Vastukaaluks enamlaste liikumisele organiseeriti ka Virus 1917. aastal Omakaitse, mis tegutses Rakvere linnas ja üksikutes maakohtades. Juhtivasse komiteesse kuulusid ringkonnaülem advokaat K. Haho, linnapea M. Kutti, miilitsaülem G. Kütt, maavalitsusest A. Aren ja sakslaste poolt Dehn. Maakonna komissarina kuulus komiteesse T. Kalbus. Omakaitslaste ülesanne oli patrullida, et tagada kord ja rahu.
Aeg oli pingeline, lokkas anarhia. Omakaitsele vastukaaluks, õigemini selle likvideerimiseks, moodustasid enamlased täidesaatva komitee. Komitee pidi korra maksma panema tribunali kaudu. Täidesaatev komitee asuski ametiasutusi üle võtma, kuid leidis tugevat vastuseisu Anderkopilt, Juhkamilt, Valdmanilt ja Raudsepalt. Lõpuks hakati asutusi üle võtma Kunda ja Aseri punakaartlaste abiga. 1917. aasta detsembriks arreteeriti ringkonnaülem K. Haho ja kogu maavalitsus.
Nüüd seisis omakaitslastel ees raske ettevõtmine – vabastada arreteeritud. See õnnestus, punakaartlastelt võeti relvad, kuid väga lühikeseks ajaks. Uuesti koondunud Punakaart arreteeris miilitsaülema G. Kütti, kes saadeti Krestõ vanglasse ja mõisteti surma. Bresti rahulepingu alusel ta aga vabastati ja pääses kodumaale.
Omakaitse komitee oli laiali läinud ja üksikud üksused tegutsesid omapead, kaitstes kodanikke taganevate Vene vägede röövkäikude eest.
Omakaitse üksusi organiseerisid Väike-Maarjas Lepik, Rakveres G. Kütt, Haljalas Ed. Mark, Kunda-Mallas J. Kirschbaum, Sõmerul P. Uustalu, Oonurmes A. Valter, Sallas E. Volt. Omakaitse tegevus kooskõlastati loomisel olevate Eesti väeüksuste tegevusega, need asusid Rakvere ümbruse mõisates.
20. veebruaril 1918. a lõid Virtsus maabunud Saksa väed enamlased põgenema. Saksa okupatsioonivägede saabumisel tegi Omakaitse katset uuesti tegevust alustada, kuid likvideeriti täielikult ja neilt võeti relvad käest. Saksa okupatsiooni lõpupoole asutati Rakveres põrandaalune omakaitsevõrk alamkapten Liivi, Jürgensoni, Sauselja, Nikolai ja Kivilo juhtimisel. Sellesse kuulus 15 ohvitseri Rakverest ja ümbruskonnast.
1918. aasta septembri lõpul kutsuti põrandaaluse Omakaitse juhiks N. Reek (hilisem kaitsevägede staabiülem). Esimene juhtide koosolek peeti alamkapten V. Liivi korteris, kus osalesid N. Reek, Jürgenson, Nikolai, Kivilo, alamleitnant Allast ja lipnik Agger. Tunnistajate juuresolekul võeti igaühelt vandetõotus.
Põrandaalusel Omakaitsel tuli tegutseda äärmiselt ettevaatlikult, sest Eesti ohvitseride tegevust jälgis Saksa politsei erilise hoolega, korraldati haaranguid ja läbiotsimisi. Oma tegevust maskeerisid ohvitserid kaardimänguga, mis oli tol ajal ohvitseride tavaline ajaviide. Sealjuures arutati päevakorral olevaid küsimusi. Oktoobris aktiveeriti tegevust maal. Juhtide ehk nn komandantide ülesanne oli koondada enda ümber ausaid mõttekaaslasi ning soetada võimalikult rohkem laskemoona ja relvi. Oktoobri lõpuks oli loodud komandantide võrk üle kogu Virumaa.
9. novembril tõmbasid Omakaitse liikmed “Põhja võõrastemaja” lipuvardasse sinimustvalge lipu.
11. novembril 1918. aastal loodi Eesti Ajutine Valitsus ja sama päeva õhtul ka kaitseliit. Selle juhatajaks sai kindral Põdder. Kaitseliidu ülesandeks oli korra ja julgeoleku kindlustamine, piiri- ja rannavalve, toiduainete ja varade väljaveo tõkestamine ja Venemaalt relvastatud jõukude tagasilöömine seni, kuni organiseeriti kaitseväeosade piirile saatmine.
Virumaa ja Rakvere linna kaitseliidu ülemaks määrati N. Reek. Juba 11. novembril liikus Rakveres kaitseliidu relvastatud patrull. Seati sisse korrapidamine linnas.
12. novembril avaldati päevakäsk, millega kohustati kõiki Virumaal elavaid ohvitsere end registreerima kaitseliidu büroos. Maakond jaotati jaoskondadeks ja määrati juhid:
Rakvere – alamkapten Kivilo, Väike-Maarja – alamleitnant Allast, Jõhvi – lipnik Toomel, Aseri – lipnik Stein, Võsu – lipnik Eiland, Viru-Jaagupi – leitnant Villo.
Kõiki meeskodanikke vanuses 18-35 eluaastat kohustati astuma kaitseliitu. Nagu näha oli kaitseliit alguses sunduslik. Loodi uued jaoskonnad: Rakvere vald – lipnik Tenneberg, Iisaku – lipnik Riisberg, Kaarli – lipnik Uustalu, Kohtla – lipnik Marton, Erra ja Püssi – lipnik Nurk, Haljala – Kull. Kokku oli 14 jaoskonda.
17. novembril määrati kaitseliidu juht N. Reek Rakveres formeeritava 5. Rakvere polgu ülemaks. Kaitseväkke läksid ka paljud kaitseliitlased, kellest moodustati esimesed roodud. Mitmed Viru kaitseliidu üksused astusid idapiiril vastu enamlaste vägedele ja neist said omaette lahinguüksused. Eriti paistsid sõjategevuse esimestel päevadel silma Vaivara, Tudulinna, Jõhvi ja Illuka üksused.
23. novembrist määrati Virumaa kaitseliidu ülemaks senine miilitsaülem Aren ja abiks alamleitnant Agger. Virumaa kaitseliitu oli registreeritud siis 1800 meest. Idapiiril tegutses novembri lõpul 13 ohvitseri ja 456 kaitseliitlast.
Nii nagu 5. polgu loomisele panid aluse Virumaa kaitseliitlased, sai Narva rindel tegevust alustanud 4. polgu 1. roodu tuumikuks Vaivara kaitseliidu üksus kapten Laretei juhtimisel. Vabadussõja raskeimal perioodil, taganemisel, näeme kaitseliidu üksusi nii väeosade kõrval kui koosseisus.
21. novembri määrusega suunati suur osa kaitseliidu organiseerijaid 5. Rakvere jalaväepolku. Kaitseliidu vanemate aastakäikude mehed, kes polnud kaitseväes teeninud, osalesid Rakvere kaitsel 1918. aasta 15. detsembril ja taganemisel Hulja küla kaitselõigul. Väejuhatusel olid need jõud hädavajalikud ja neile polnud anda mitmeid päevi vahetust.
Relvade ja laskemoona soetamine oli palju raskem kui isikkoosseisu täiendamine. Peamiselt olid kasutuses peidukohtadest välja toodud relvad ja laskemoon. Saksa väed ei julgenud relvi ja laskemoona anda kartuses, et neid kasutatakse nende endi vastu.
Märkimisväärne juhus oli 16. novembril 1918, kui sakslased andsid üle umbes 200 püssi, kuid laskemoona mitte. Kuna püssid ja laskemoon asusid samas ruumis, siis, juhtides tunnimehe tähelapanu kõrvale, toimetati välja ka mõnikümmend kasti padruneid.
Vabadussõja järel langesid sõjalised ülesande ära. Kaitseliidu tegevus vaibus kuni pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset kutsuti kaitseliit uuesti ellu.
See oli kaitseliidu teine algus. 17. juunil 1940. a punavägede tulekuga algas kaitseliidu uus likvideerimine, mis lõppes 27. juuni 1940. a presidendi seadusega kaitseliit likvideerida. Kaitseliidu võimekust organiseeruda näitab see, et esmalt langesid Nõukogude Liidu repressiooni ohvriteks just kaitseliidu ohvitserid.
17. veebruaril 1990. a kogunesid Järvakandis juba üle Eesti tekkinud kaitseliidu rühmade esindajad. 125 meest kirjutasid alla dokumendile kaitseliidu kui ühtse organisatsiooni taastamise kohta.
Nii pandi alus kaitseliidu kolmandale algusele. Paljuski saab paralleele tõmmata 1917. aasta oludega. Alles 28. aprillist 1992 kinnitati kaitseliit ametlikult kaitseväe üheks osaks.