Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/11/17/840486t1h928a.jpg)
Kolmapäeva õhtul kogunes Põlula koolimajja rohkesti ümbruskonna elanikke, et kuulata Viru Keemia Grupi (VKG) esindajate infot fosforiidi teemadel ning anda teada oma seisukoht – fosforiidi kaevandamisele, ka pelgalt proovi võtmisele, ollakse vastu. Algatatud on allkirjade kogumine.
Tänavu suvel võttis Viru Keemia Grupp ASi juhatus vastu otsuse hakata uurima fosforiidi kasutamise võimalikkust Eestis. VKG projektijuht Kalev Kallemets märkis, et ettevõtte huvi fosforiidi vastu on tingitud sellest, et vajadus toidu järele kogu maailmas suureneb ning põllukultuuridele vajalikku väetist saab toota fosforiidist.
TTÜ emeriitprofessor Enno Reinsalu tutvustas kokkutulnutele kaevandusega seotud termineid, allmaakaevandamise muresid ja tänapäevaseid lahendusi.
Eelnevalt on VKG esindajad tutvustanud sel sügisel Rägavere vallavalitsuse ja -volikogu esindajatele oma plaane ning näidanud praegust põlevkivikaevandust. Samuti on VKG korraldanud kokkusaamised piirkonna neljas külas: Miilas, Viru-Kabalas, Ulvis ja Uljastel.
VKG arendusdirektori Jaanus Purga sõnul otsustas ettevõte selle projekti puhul talitada teisiti kui tavaliselt. Purga rääkis, et tavaliselt uut projekti kaaludes selgitavad nad kõigepealt välja ettevõtmise potentsiaali ja tasuvuse.
“Alles siis, kui sel on mingisugune potentsiaal, et minna pankadest raha küsima või tegevusluba taotlema, alles siis avalikustame selle. Seekord tegime kõik vastupidi ja mina isiklikult ei tea, kas see oli õige või ei olnud. Aga otsus tehti, et enne, kui me üldse hakkame midagi tegema, ütleme rahvale ette, sest teema on nii tundlik. Võib-olla tegime valesti. Võib-olla oleks pidanud kolm-neli aastat vaikselt uurima ja tegema asju majas sees ning alles siis, kui meil on mingisugune plaan selge, alles siis minema rahva ette,” kõneles Jaanus Purga.
Mitmed kohalikud elanikud ja ka volikogu liikmed võtsid sõna ning andsid teada, et ei soovi mingil juhul kaevandamist.
Rägavere vallavanem Mati Ulm ütles, et eraisiku ja Uljaste küla elanikuna on ta olnud aastaid nii põlevkivi kui fosforiidi kaevandamise vastu. “Vallavalitsuse juhina saan seda öelda siis, kui vallavalitsus on otsuse teinud ja seda meie käest küsitakse,” lisas Ulm.
Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna juht Pavel Ivanov kommenteeris, et kui VKG soovib fosforiidiproovi võtta, siis pole see võimalik ilma üldgeoloogilise uurimistöö loata.
“Taotluse menetlusprotsess eeldab esimeses järgus heakskiitu nii maaomanikult (maaomanikelt) kui kohalikult omavalitsuselt. Kohaliku kogukonna toetuse ja huvita ei ole võimalik uurimistööd teha. Fosforiidi maavaru on Eestis passiivne, st kaevandamisele mittekuuluv põhjusel, et keegi ei ole suutnud faktiliselt ja üheselt tõestada, et selle maavara kaevandamisega ei kaasne olulist keskkonnakahju,” rääkis Ivanov.
Kohalikud inimesed on Facebookis loonud kogukonna “Ei fosforiidile”. Katsete vastu rajada Lääne-Virumaal uusi fosforiidi- ja põlevkivikaevandusi, saab allkirja anda Rägavere vallamajas, Põlula koolis ja Kabala ning Ulvi raamatukogus.
Peep Vassiljev, Sõmeru vallavanem
Aeg, mis on möödunud (eelmisest plaanist fosforiiti kaevandada), on vaid 25 aastat. Geoloogia jaoks on see olematu ajaühik. Kui VKG tahab midagi uurida, siis palun väga, kõik need asjad on olemas paberkandjal ja inimeste mälus. On ka väga põhjalikult uuritud Pandivere kõrgustikku ja tema veerežiime.
Kutsungi üles - ka täna tuleb selg sirgu hoida ja nendele peibutustele mitte järele anda. Kui vallaametnikke veeti (VKG kutsel - toim.) Mäetagusele, siis miks ei viidud neid Kohtla valda või Kohtla-Nõmmele, kus kaevandused on juba tühjad ja vallajuhid peavad tegelema vanade langatustega või veel hullem, reostunud põhjaveega.
Kui keegi loodab suurt rikkust kaevandusõiguse tasu näol, siis julgen öelda, et see kõik on väga lühinägelik. Soovitan pigem tegeleda ettevõtlusega, et noored pered tuleksid, et oleks koolid-lasteaiad. See on valla tulevik.
Juhan Aare, ajakirjanik ja poliitik
Kõige suurema poliitilise ja majandusliku valega esines 1986/1987. aastal Eesti teaduste akadeemik Mihkel Veiderma.
Ma ei oleks läinud Moskvasse väetiste ministeeriumi esindajate juurde uurima, mis tegelikult toimub. Aga ma läksin pärast seda, kui Veiderma selgitas mulle, et ära muretse, midagi ei juhtu, midagi ei planeerita, me ainult teeme ettevalmistavaid uuringuid, arutame, mitte midagi ei ole projekteeritud.
Kui sealt ära tulin, sain aru, et ta ajab mulle kärbseid pähe, ning otsustasin minna Moskvasse.
Sündis intervjuu, mille tegin ministri asetäitja Juri Jampoliga. Intervjuu kestis seitse minutit, me filmisime selle. Ja mida see mees rääkis, millest fosforiidisõda algas? Selgus, et raha oli eraldatud, kõik oli projekteeritud, ehituskavad olid koostatud – kõik oli olemas. Ja Veiderma teadis seda sada protsenti. Ta valetas suud ja silmad täis.
Jäin tol ajal televisiooni ainult tänu teie kirjadele – sajad ja tuhanded kirjad tulid ETVsse allkirjadega, see päästis meie naha. Siin raamatus (Juhan Aare “Fosforiidisõda”) on faktid, et ähvardati maha lüüa mind ja Ott Kooli.
Eesti rahvas sai aru, et neid püütakse ära moosida, lubatakse taevamannat. Mihkel Veiderma ja paljud tolleaegsed tegelased tahtsid, et siia tekiks suur fosforiiditööstus, Euroopa suurim tolle aja mastaapides.
Enno Vinni, Maidla vallavolikogu esimees
Maidla valla rahvaarv on vähenenud 50 protsenti. Kui Maidla oleks tavavald, ilma kaevanduseta, siis oleks 1500-1600 inimest, nagu ümberkaudsetes valdades. Praegu on meil järel 860 inimest.
Oleme üle elanud Kiviõli kaevanduse tööd, selle sulgemise. Teame, mis on sulgemisjärgsed mõjud. Nüüd oleme uue fakti ees, tuleb rääkida Uus-Kiviõli kaevandusest.
Kunagi ei ole hea sattuda püünisesse, mis seotud ressursimaksuga. Samas võiks olla selleks ressursiks hoopis üksikisiku tulumaks.
Siinkohal tahaks öelda, et ressursimaks ei ole see vahend, mille ohvriks tuua oma keskkonda. Kogu Eesti majandus on paljuski üles ehitatud põlevkivile, selle töötlemisele. Kui anda sõrm, läheb käsi.
Katrin Kärner, Miila küla elanik
Meie külas on 14 last, meil on palju noori peresid ja me oleme selle üle väga uhked. Oma külaseltsi oleme koondanud kõik need noored aktiivsed inimesed ja oleme viimastel aastatel väga palju ära teinud selleks, et meie küla oleks atraktiivne, et me noored tahaksid siin edasi elada ja veel sünniks lapsi. Ja et see nii oleks ka 20, 30 ja 50 aasta pärast.
Mina ise olen pärit Ida-Virumaalt ja ei ole sinna elama jäänud.
Kõike ei saa rahaga kinni mätsida. Ja kindlasti ei saa kinni mätsida seda, kui noored lähevad maalt ära.
Keskkonnaminister Keit Pentuse kommentaar
Arusaadavalt on fosforiidi kaevandamist puudutav Eestis väga sensitiivne teema ja on igati mõistetav, et selles tuleb vältida igasuguseid spekulatsioone.
Riigi poolt juba aastaid tagasi tehtud otsus, et fosforiit ei ole Eestis kaevandatav, on tehtud arvestades tõsiasjadega, et Eestis asuva fosforiidi kaevandamise puhul on oht suurte keskkonnakahjude tekkimiseks, terve piirkonna elukeskkonna rikkumiseks. Praeguseni ei ole keegi suutnud tõestada, et Virumaal ei tooks fosforiidi kaevandamine kaasa õhu-, pinna- või põhjavee reostust. Need ei ole asjad, millega tohib riskida. Kui selline keskkonnakahju tekiks, ei kaalu seda enam üles miski. Keskkonnaministeeriumil puudub igasugune põhjus või plaan kaevandamisele mittekuuluva fosforiidi arvamiseks aktiivse varu hulka.
Võib ju mõista ettevõtte soovi oma tegevust laiendada ja uutesse harudesse edasi arendada, aga keskkonnaministrina ütlen ainult üht - Eesti keskkonda ja inimeste elukeskkonda ohtu seades seda teha ei saa. Usun, et samal meelel on tegelikult ka Eestis tegutsevad ettevõtted.