Kolumn: naeratus paotab akna Eedenisse

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Urve Tinnuri.

FOTO: Marianne Loorents

Rohkem kui kolm aastakümmet tagasi viskas mu noorem poeg mulle sülle mänguhoos lõhki kärisenud püksid ja palus: “Õmble need terveks, emme!” Olin äsja kaotanud kalli pereliikme, olin üdini kurb, segaduses ja juhtunu suhtes leppimatu. Mõtlesin neid katkisi säärevarje nõeludes, et samaviisi võiks osutuda võimalikuks teha terveks purunenud süda ja veritsev hing – traageldada kokku, vuristada õmblusmasinaga üle ja pressida triikrauaga siledaks.

Praegusajal pole enam kombeks rõivaid parandada, sama kehtib kodumasinate, tööriistade ja elektroonikaseadmete puhul. Põhjus on lihtne – masstoodangu tulemusena valminud esemed on nii kehva kvaliteediga, et neid ei saagi enam korda seada, või on remont sedavõrd kulukas, et otstarbekam on uus asi soetada. Nõnda see meile kingituseks antud maailm prügimäeks ja elutuks tühermaaks muudetakse.

Ent reostatud randade, taevani kerkivate prahiladestuste ja ookeanidel hulpivate plastsaarte kõrval leidub midagi silmale nähtamatut ja käega puudutamatut, kuid siiski ohtlikku. Need on sõdade ja terrorismi sünnitatud kurjusekogumid ning pidevalt halvenevatest inimsuhetest tekkiv ja meie meeli mürgitav energiaväli.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles