Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/09/07/11397238t1h6570.jpg)
Rohkem kui kolm aastakümmet tagasi viskas mu noorem poeg mulle sülle mänguhoos lõhki kärisenud püksid ja palus: “Õmble need terveks, emme!” Olin äsja kaotanud kalli pereliikme, olin üdini kurb, segaduses ja juhtunu suhtes leppimatu. Mõtlesin neid katkisi säärevarje nõeludes, et samaviisi võiks osutuda võimalikuks teha terveks purunenud süda ja veritsev hing – traageldada kokku, vuristada õmblusmasinaga üle ja pressida triikrauaga siledaks.
Praegusajal pole enam kombeks rõivaid parandada, sama kehtib kodumasinate, tööriistade ja elektroonikaseadmete puhul. Põhjus on lihtne – masstoodangu tulemusena valminud esemed on nii kehva kvaliteediga, et neid ei saagi enam korda seada, või on remont sedavõrd kulukas, et otstarbekam on uus asi soetada. Nõnda see meile kingituseks antud maailm prügimäeks ja elutuks tühermaaks muudetakse.