Ajaloolane ja poliitik Anti Poolamets elab koos perega Kulina vanas mõisahoones. Selles kodus asub 900 ruutmeetril ka klassituba. Mõisapidajad otsustasid, et see jääb sinna, kus on. Nii suudetakse edasi anda mõisa ja endisaegse kooli hõngu.
Mõis + kool = mitmekihiline ajalooline kodu Kulina kool 1980–1999
3. september 2018, 11:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saaks vaid linnast maale, tundis Anti Poolamets aastat viis tagasi. Mis siis, et perekond oli just Tallinnas valmis saanud sajaruutmeetrise uhke korteri. Kõik oli mõistagi hästi, ent kutse rinnus ei andnud rahu. Pereisa on olnud vanade majade austaja nii kaua, kui end mäletab. Noore arheoloogina käis ta usinalt mõisaid uurimas. “Need võrgutasid mind,” tunnistab ta.
Nii jätkas ajaloolane otsinguid. Mõis, nii suurelt siiski Poolametsad mõelda ei tihanud. Oleks sobinud ka talu või tuulik. Ühel hetkel langesid aga asjaolud kokku, õige suurusega mõis ootas neid Kulinal. “Maja ise kutsus,” ütleb Anti Poolamets.
Nii jõudsid nad tühja mõisakooli, mis oli juba 14 aastat tagasi uksed kinni pannud. Kui nad nelja aasta eest kohale jõudsid ... Hetk oli täiuslikult imeline. Maikuu soe lõpukuupäev pani sirelid lopsakalt õitsema. “Majagi oskas võrgutada,” lisab Poolamets. Ehkki aknad olid kinni löödud, vundament murenenud ja vajus maja raskuse all, oli suur õnn selles, et katus polnud vett läbi lasknud. Lagunenud polnud palju. Üsna kiiresti mõistis paar, et see, et hoones oli olnud koolimaja, oli tulnud kasuks: see oli aidanud maja hoida.
Poolametsad olid mõisa ostnud. Kui nad olid Kulinale kolinud ja elasid esiti kottide otsas, saabus ühel kaunil päeval naabriproua, siin õpetajana töötanud Niina Lossi, kes kutsus nad kohvile. “Mõisaaeda oli kaetud laud, millel troonis tort. Siis mõtlesin küll, et issand, linnas ei ütle naabrid isegi tere, aga siin on nad nii külalislahked. See oli ilus,” meenutab mõisaproua Evelin Poolamets.
Maja ise tundus esiti suur ja ... üllatusi täis. Perekonnal tuli väärt mõte vaadata esialgu läbi populaarne noortefilm “Kevad südames”. Jah, seesama, kus kuldkõri Toomas Uibo laulis jumalikult lastekoori suvelaagris. Režissöör Mati Põldre film oli vändatud just nimelt Kulina mõisas ja filmikaadrid andsid kiiresti ülevaate, milline uhkus on endale soetatud. Anti Poolamets mõistis kohe, et mõisas “puhtalt voodi pärast pole mõtet elada, sellele tuleb anda teine dimensioon”.
Ajaloolast muidugi köitis vana maja – see lihtsalt on nii huvitav –, koolimaja ja mõisa hõng läbisegi andsid talle mitu mõtet. Kui teisel korrusel üllatasid pererahvast tapeetide tagant välja tulevad vanad mõisaaegsed maalingud, siis esimesel korrusel olid siin-seal koolipingid, eeskojas ilutses Kulina kooli silt. Aknalaudadel tindipotid, koolivormid ja propagandaplakatid. Kui miksida mõisa- ja kooliajalugu, saab Kulina mõis olla täiuslik. “See on maja arheoloogia – siin on alati midagi avastada. Võtad ühe asja lahti, kui hakkab igasugu kraami tulema,” räägib Anti Poolamets, kellele on maja kogu aeg huvitav ja uus.
Kohe kujunes nii, et kooliga seotud inimesed hakkasid neile tooma fotoalbumeid, vilistlased on õuele oodatud. Kõik 125 õpilast, kes siin oma esimese aabitsa saanud. Lugusid, teab ajaloolane, on siin rääkida igaühel, nii on tavaline, et Anti Poolamets paneb tööle kaamera, et säilitada omanäoline ajaloomälu.
Üks lugu, mis mõisaomanikele hinge läks, oli see, kui üks noormees ütles, et Kulina väikeses koolis käimine oli tema elu üks õnnelikumaid aegu. Võimas oli näha ka kohtumist, mis toimus selle aasta avatud talude päeval. “Üks õpetaja lappas pildialbumit ja tema juurde tuli neiu, kellel beebi süles magas. Pedagoog ei tundnud oma kunagist õpilast esiti ära, kuid jällenägemine tõi võimsad emotsioonid. See oli eriline,” ütleb Evelin Poolamets.
Pererahval läheb süda soojaks ka siis, kui endised õpilased ütlevad, et kooli võlu oli selles, et direktor tervitas hommikuti lapsi uksel. Täismehed aga meenutavad, et koridoris polnud nurka, kus poleks ulakuse pärast seistud.
Paljudel on oma lugu ühest emotsionaalsest hetkest. Kooli mustim päev oli 9. oktoobril 1995. aastal, kui punane kukk sattus räästasse ja tuld võtsid maja katus ning juurdeehitis. Kaos oli täielik, kustutustööde käigus said omakorda kannatada koolimaja saal ja klassiruumid, nii et õppetöö seisis nädal aega.
Anti Poolamets räägib siis ka, kui teeb soovijatele väikese ringkäigu. Kindlasti sellestki, et pere leidis siit ühe väga salapärase peidiku. Mõisa kahe korruse vahele mahub lausa kolm meest. Unikaalsest salapeidikust polnud ilmselt siinsetel vilistlastel aimugi.
Palju on pererahvas kuulnud ka imestamist, miks nimetatakse koolimaja mõisaks. Maja minevik ja olevik on olnud paljudele üllatuseks ja nii ongi üsna loogiline, et mõisamajas on üheskoos kodu ja klassiruum.
“See on seotud ajaloolase geeniga – kui oled hea ajaloolane, siis sul on oma muuseum. Siis on missioon täidetud,” nendib Poolamets. Nii on plaanis muuseumiosa veelgi laiendada.
Aukohust täita ehk polegi nii keeruline, sest nagu ütleb Evelin Poolamets, on nad koos majaga saanud endale ka perekonna. Kooselu nendega, kel Kulina hinges, kõik need inimesed, kes toovad ajaloo koju kätte. Nii on “koju” jõudnud ka omaaegse õpetaja Arnold Alliku reliikviad. “Lipp ja selle alus, mille talle olid kinkinud õpilased,” ütleb Poolamets. Vähe sellest, alles on ka koolmeistri portfell ja prillid.
Kui kodus on selline ajalugu ja reliikviad, siis kas on ka kodukäijad kohal? Evelin Poolamets ütleb, et kohalikud küll räägivad, et kuulevad samme, ka uksed lukustuvad iseenesest. “Aga mulle ütles üks teadja, et mõisakoolis on nii tugev laste energia veel sees, et kummitused sinna ei tule.”
Nahkhiired küll. Mõisavalitsejale meenub lugu, kuidas neil polnud esimesel aastal mingit aimu, et jagavad elupaika nende imetajatega. “Kui siia kolisime, hoidsime aknaid tuulutamiseks lahti. Ühel ööl kogesin alfredhitchcockilikku elamust,” alustab Anti Poolamets. Ta ööbis suures klassiruumis, välku lõi ja nahkhiirevarje lendles ringi. “See oli nii kummituslik, kui nad lendasid üle pea. Kui nahkhiir mu voodisse lendas, siis hakkas küll kõhe. Põgenesin ära, ma ei tahtnud koos nahkhiirega magada,” nendib Poolamets kaaselanikest rääkides. Nüüd ollakse harjunud, sest kui ühel mõisal on hobune, tõld ja vilistlased, siis las olla ka nahkhiired.