Reportaaz: Näitleja ... üheks õhtuks

Rakvere teatri soojalt humoorikas “Täismäng” oli aastaid nii suurte kui ka väikeste Eesti paikade teatripubliku lemmik, mida käidi vaatamas mitugi korda.

FOTO: Rakvere Teater

Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäe mobiilikõne rabab mu jalust. Pikemalt keerutamata küsib ta, kas oleksin nõus tegema kaasa viimases “Täismängus”. “Tõsiselt või?” ei söanda uskuda. Täiesti tõsiselt. “Hea küll, teeme ära!” pahvatan enne, kui jõuaksin kahtlema lüüa. Naer kipub peale. “See tuleb natuke ootamatult ... Ja kas on ikka asjakohane ...” muutun ebalevaks. “See on ju avalik baar, seal võivad kõik käia. Istute seal koos Pille-Riiniga,” põhjendab peanäitejuht. “Võid ju sõbrannaga arutada,” lubab ta mõtlemisaega.
“Minu vastus on jah!” lõikan endal taganemistee ära. “Olete siis paar tundi varem kohal, teeme natuke proovi,” muutub Üllar Saaremäe asjalikuks. Side lõpp.


Pille-Riin Purje naerab, et otsustamine käinud ebaminulikult kähku ja “kaasnäitlejaga” konsulteerimata. Äkki tean selgelt, miks “jah” oli nii kiire ja lõplik. Just siinsamas, Virumaa Teataja toimetuse töölaua taga, rääkis Rünno Saaremäe aval-kavalal ilmel mulle “Täismängu” ideest, plaanist nihutada ema sündmuste keskpunkti ...
Paar päeva elevust, põnevust ja kartust. Laupäeval, mil “Täismäng” lahkub 200. etendusega lavalt, kohtume Pille-Riiniga teatrikohvikus. Sisetunne on hõre.


Mõne minuti pärast ilmub Üllar Saaremäe. “Kuidas on? Olete valmis? Kell kuus teeme natuke laval proovi,” lausub peanäitejuht muretult, nägu laial naerul. “Rünno muheleb praegu kusagil teispoolsuses,” tähendan. “Mine sedagi tea,” soostub ta noorem vend.
“Oo, minu sõbrannad Inks ja Pirks!” tervitab meid – ja meie tulevasi rolle – mõne tunni eest viimase Pipi mänginud Ülle Lichtfeldt, istub kõrvallauda ja ütleb, et kaelasooned on veel laste kallistustest valusad. Mainib, et “Täismängu” trupp olla elevil, nagu ikka, kui midagi huvitavat teoksil. Nojah.
Laval peame olema kohe algusstseenis kui Anu sõbrannad, kes ootavad teda kohvikus, et koos minna ... nabatantsutrenni. Hea küll. Selge. Hiljem tuleme koos Anu ja Janaga, keda mängib Tiina Mälberg, Chippendales’i etenduselt. “Võite kiljuda ja purjus olla, aga võite ka niisama tulla,” arvab näitlejanna. Muutume murelikuks, sest seda on rohkem, kui arvasime.
“Ja lõpus lähete koos naistega saali tantsu vaatama,” lisab Saaremäe veel ühe stseeni. “Nomaeitea, kas seda natuke palju ei saa ...” löön araks. Ei, see olla kõik imelihtne, on lavastaarid veendunud. Eks teater teab, millega riskib, arvan.


Aeg venib. Ärevus on sees, aga karta justkui väga ka ei oska. Saabub Toomas Suuman ja kingib šokolaadi. Doping kulub tõepoolest ära ...
Astume vaikselt saali ja poetame end kõhklemisi lavale. “Istute seal laua taga, joogid on olemas, napsutate. Võite ajakirja vaadata, Playboy on toolil, aga ära viia ei tohi, sest seda on järgmises stseenis vaja,” saame Saaremäelt juhised.


Seatakse valgust, prožektorid on väga eredad, peitu pugeda pole kuhugi. Ilmselt selline tunne on  putukal mikroskoobi all. Pean julgustuseks meeles, et me ei satu tähelepanu alla rohkem kui momendil, mil Ülle-Anu meile tervituseks viipab.
Saaremäe ja Lichtfeldt võtavad algusstseeni kiirelt läbi. Istume lauas ja jälgime mängu. “Väga orgaaniline!” naeratab Saaremäe meie suunas. Ahah. Kena on. Ega me teisiti oskagi, kui sõnasõda jälgides võimalikult tavaliselt olemas olla.
“Panete klaasid letile ja tulete minuga kaasa,” näitab Ülle Lichtfeldt, kuidas lavalt minema saame. Ütleb, et kui tahame, võime grimmitoast läbi minna, et suu pähe teha või midagi. Jään oma suu peale lootma.


Võetakse läbi etenduselt tuleku stseen. Kiljuda me ei plaani, ning lähtudes eeldusest, et tagasihoidlikkus üksnes kaunistab statisti ega lase tal etendust tuksi keerata, ei ürita ka purjusolekut mängida. Võime olla ju särtsakate tüdrukute tasased ontlikud sõbrantsid.


Ülesanne: istutada end baaripukkidele ning reageerida, kui Anu või Jana mõne repliigi meile suunab. Arusaadav. Stseeni lõpetavast üle silla turnimisest loobume. Esiteks on trepp üsna järsk ning teiseks pole mõtet minna segama Anu ja Jana efektset duetti.
Veel pool veniv-ärevat tundi, siis paigutatakse meid toolidega lava kõrvale, otse etenduse juhi Eili Neuhausi selja taha. Seal oleme nii valvatud kui ka käepärast. Natuke näeme lavapealset letiesist ning Peedu külalistetuba, ülejäänut saame jälgida ekraanilt või kuulata kuuldemänguna.
“Tagumikud ette!” kamandab Ülle Lichtfeldt, kui publikumärgid käivad. Saame näitlejatelt vana teatrikombe kohaselt põlvemüksu pehmesse kohta – meil on ju esietendus. Vastame samaga.


Veel loetud viivud, lava hämaraks ja ... minek.
Istume lauas. Kuidagi kummaline on olla. Aga põnev ka. Publik õnneks ei paista. Põlv ei kipugi värisema. Lonksame lavakonjakit – midagi jäätee ja vee vahepealset –, lehitseme Playboyd ja oleme Anu ja tema eksmehe Hendriku kokkupõrke tunnistajaiks.
Oi, kui pikk on aeg laval ... oh, tehtud! ... ja kui lühike lava taga.
Näitlejate tulekud-minekud, inspitsiendi tegemised, naljad, mis saali ei paista. Täpne pusle, millega luuakse vaatajas illusioon ja emotsioon.


Ei saa ju võimalik olla, et olemegi päriselt seal, etenduse sees. Ligi hiilib kahtlus, kas pole tegu unenäoga. Ei ole. Siinsamas meie kõrval kõlgutab Peedu ehk Hannes Prikk muiates käe otsas “kivi”, mille toel enesetapp teha. “Kas ma ütlen oma päris klassi, kus ma praegu käin?” täpsustab koolipoiss Rainer ehk Tim Leesnurm. Eili Neuhaus noogutab ja saadab ta lavale.
Tantsutrupi valimise stseenis suunab Toomas Suuman rahvatantsusammud otsejoones lavakõrvaste poole. Loomulikult läheme elevile. “Neiud ärevil,” mainib Suuman, kui stseen möödas.
Hannes Prikk teeb käe varjus lava taha nägusid, kui Sergei ehk Eduard Salmistu käib välja tantsutrupi tulevase trumbi ja saal rõkatab. Meie kihistame ka. Aga teise nalja peale.

Vaatuse lõpustseen läheneb seitsmepenikoormasaabastega. Kõnnime tasakesi lava tagant läbi, et olla Anu ja Janaga pealinnast meeste stripisõult naasmas. “Tiina läheb ees, teie kohe tema järel,” hoiab Ülle Lichtfeldt meid lihtsate õpetustega julgustavalt lavastuse joonel. Peaasi, kui koperdamata oma baaripukini jõuaks ... mis sest, et nii-öelda purjus.
Aga lett kõigub, päriselt kõigub, nii et toetamisega peab olema ettevaatlik. Jana pritsib muljeid. Selja tagant on näitlejatööd põnev jälgida.


Viskan pilgu baarileti taga peidus olevate meeste poole, kelle sealviibimisest ei tohiks ma lavaloo seisukohast midagi teada. Üllar Saaremäe tõstab uljalt pöidla püsti. Keeran kähku silmad sõbrantside suunas ja püüan asjalikku ilmet hoida. Või ei püüa ka. Napsitanud inimene, miks tal ei või heast peast nägu naerule venida.
“Ma tahan ju oma meest. Kas selles on midagi halba?” küsib Jana-Tiina joomase bravuuriga täiest südamepõhjast otse minu käest. “Mis sa nüüd! Loomulikult mitte!” pobisen omaette ja kergitan tema suunas klaasi.
Janale jakk selga ja kodu poole. Üle silla tuigerdavad tüdrukud hõikavad meile bravuurikalt hüvasti ja lubavad homme kokku saada. Näitlejad on hämmastava osavusega meid tükki sisse mänginud. “On küll hilja, kuid lahkuda võimatu näib ...” tuterdab duett öösse.


Kuuleme, kuidas saal naerupahvakuga leti tagant tõusvate meeste näoilmetele reageerib. Lugu lõikab, publik on pihus. “Jama on!” lausub Terje Pennie vaatuse lõpusõnad.
Vaheaeg. Hiilime jalutusruumi etendust saalist jälgivatelt omadelt uurima, kuidas paistsime. OK olevat olnud. Ei häirinud. See on põhiline, ohkame kergendatult.
Taban Volli Käro säravsooja naeratuse ja peidan natuke häbenedes pilgu. Korüfeede ees laval olla ... on ikka hulljulgustükk. Iseküsimus, kas meie või peanäitejuhi oma ...
Teine vaatus. Tunneme end inspitsiendi selja taga juba üsna koduselt, jälgime ekraani ja lava, tulekuid ja minekuid. “Eks pärast kuuleb, kuidas Tarvole täna kook maitseb,” sõnab inspitsient, kes on 200 etenduse jooksul testinud näitleja maitset igasuguste koogisortidega. “Kuidas oli?” pärib ta lavalt saabuvalt Sõmerilt. “Hea!” on napp vastus.
Kui Ülle Lichtfeldti Anu on laval ennast kõvasti kehtestanud, mehed paika pannud ning täie veenvuse ja rauaga platsi puhtaks löönud –, saabub ta naeru kihistades lava taha. “No on alles bitch, ah!” kõlab hinnang rolli kohta.


Särab Anu ja Hendriku soetrotslik meenutustehetk, kuni kavakonjak läheb Ülle Lichtfeldtile kurku. Inspitsient muutub ärevaks, aga kõik lõpeb hästi ja saalisolijad ei pruugi arugi saada, et “Sigulda kepi” stseen on kuidagi vaoshoitum.
Tantsutrupi suurhetk läheneb. Vaevalt jõuab mul käia läbi pea mõte, kas on ikka mõtet minna viimases stseenis koos naistega lavalt saali, kui meie ette ilmub otsekui maa alt Ülle Lichtfeldt. “Ja nüüd küll ei hüppa enam alt ära!” sõnab ta rangelt, otsekui oleks mu äsjaseid ketserlikke kõrvalehiilimise mõtteid lugenud. “Sina kõnnid Tiina järel,” saan juhise. “Sina tuled minu järel!” saab Pille-Riini korralduse.
Oleme etenduse jooksul selgeks saanud, et Ülle Lichtfeldti õblukese selja taga võime end turvaliselt tunda, temaga üheski olukorras hätta ei jää. Koos Tiina Mälbergiga saavad nad meid täiesti toimivalt juhitud. Isegi keeruline kummardamisliikumine on lihtne, kui teada, kelle järel pead kõndima ja tegemisi silmas pidama.


Rahvas aplodeerib püsti seistes ja lugemine, mitu korda eesriie meestele avaneb, läheb sassi. Rõõm ja kergendus läbisegi: ära tegime!
Kohvikus õnnitletakse esietenduse puhul ning teatraal Priit Põldma pärib, kas niimoodi lavale sattuda on teatrivaatleja unistus. Ei tea, pole unistanud, aga juhus on teinekord õnnelikult pime.
Teatri vaimsusekandja Toomas Suumani käesuudlus paneb kinnitava pitseri ja sõnatu hüüumärgi pöörase lavapäeva lõppu.
“Täismäng” on läinud. Täismänguga.

Tagasi üles