Pille-Riin Purje naerab, et otsustamine käinud ebaminulikult kähku ja “kaasnäitlejaga” konsulteerimata. Äkki tean selgelt, miks “jah” oli nii kiire ja lõplik. Just siinsamas, Virumaa Teataja toimetuse töölaua taga, rääkis Rünno Saaremäe aval-kavalal ilmel mulle “Täismängu” ideest, plaanist nihutada ema sündmuste keskpunkti ...
Paar päeva elevust, põnevust ja kartust. Laupäeval, mil “Täismäng” lahkub 200. etendusega lavalt, kohtume Pille-Riiniga teatrikohvikus. Sisetunne on hõre.
Mõne minuti pärast ilmub Üllar Saaremäe. “Kuidas on? Olete valmis? Kell kuus teeme natuke laval proovi,” lausub peanäitejuht muretult, nägu laial naerul. “Rünno muheleb praegu kusagil teispoolsuses,” tähendan. “Mine sedagi tea,” soostub ta noorem vend.
“Oo, minu sõbrannad Inks ja Pirks!” tervitab meid – ja meie tulevasi rolle – mõne tunni eest viimase Pipi mänginud Ülle Lichtfeldt, istub kõrvallauda ja ütleb, et kaelasooned on veel laste kallistustest valusad. Mainib, et “Täismängu” trupp olla elevil, nagu ikka, kui midagi huvitavat teoksil. Nojah.
Laval peame olema kohe algusstseenis kui Anu sõbrannad, kes ootavad teda kohvikus, et koos minna ... nabatantsutrenni. Hea küll. Selge. Hiljem tuleme koos Anu ja Janaga, keda mängib Tiina Mälberg, Chippendales’i etenduselt. “Võite kiljuda ja purjus olla, aga võite ka niisama tulla,” arvab näitlejanna. Muutume murelikuks, sest seda on rohkem, kui arvasime.
“Ja lõpus lähete koos naistega saali tantsu vaatama,” lisab Saaremäe veel ühe stseeni. “Nomaeitea, kas seda natuke palju ei saa ...” löön araks. Ei, see olla kõik imelihtne, on lavastaarid veendunud. Eks teater teab, millega riskib, arvan.