Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/30/4647553t1h4d5d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/09/28/11454003t1hcb81.jpg)
Sirvisin poes Kaarel Veskise paksu raamatut “Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks”. See on imetlusväärselt sisutihe, kui võtta arvesse, et autor pole psühholoog ega psühhiaater, vaid arvutihuviline filoloog nagu mina. Ta hakkas teemast huvituma seepärast, et on ise autist, ja töötas erialakirjanduse läbi nii põhjalikult, nagu suudab ainult autist.
Veskis on varem avaldanud ainult ühe raamatu: valiku mitmekülgsete võimete ja traagilise saatusega ungari kirjaniku, psühhiaatri, psühhoanalüütiku, muusikakriitiku ja helilooja Géza Csáthi lühiproosa tõlkeid pealkirjaga “Võluri surm ja teisi novelle” – sedagi kakskümmend üks aastat tagasi. Olin neist juttudest ja tõlkija järelsõnast vaimustuses ja kirjutasin Sirbile arvustuse pealkirjaga “Kunstnik – arst ja haige ühes isikus”.