Kolumn: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Sirvisin poes Kaarel Veskise paksu raamatut “Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks”. See on imetlusväärselt sisutihe, kui võtta arvesse, et autor pole psühholoog ega psühhiaater, vaid arvutihuviline filoloog nagu mina. Ta hakkas teemast huvituma seepärast, et on ise autist, ja töötas erialakirjanduse läbi nii põhjalikult, nagu suudab ainult autist.

Veskis on varem avaldanud ainult ühe raamatu: valiku mitmekülgsete võimete ja traagilise saatusega ungari kirjaniku, psühhiaatri, psühhoanalüütiku, muusikakriitiku ja helilooja Géza Csáthi lühiproosa tõlkeid pealkirjaga “Võluri surm ja teisi novelle” – sedagi kakskümmend üks aastat tagasi. Olin neist juttudest ja tõlkija järelsõnast vaimustuses ja kirjutasin Sirbile arvustuse pealkirjaga “Kunstnik – arst ja haige ühes isikus”.

Autistid on üksteisest vähemalt sama erinevad nagu Linuxi distrod. Nagu Linuxi kasutajad on Windowsi-keskses maailmas vähemuses, on ka autistid vähemus nagu vasakukäelised, homoseksuaalid, lühinägelikud, kääbused või kurdid. Neid kiputakse alahindama, halvustama ja taga kiusama. See on arusaadav: et enamik ühiskonna liikmeid on kuuljad, peetakse kurtust puudeks. Veskis on kindlalt seisukohal, et inimeste neuroloogiline mitmekesisus on sama väärtuslik nagu inimkonna keeleline ja kultuuriline või looduse liigiline mitmekesisus. Ühiskond peab kohanema autistidega, mitte vastupidi.