Näitekunsti­harrastuse eluline kasutegur

Näitekunsti­harrastuse eluline kasutegur. Foto: 2 X Shutterstock, Marianne Loorents, Rakvere Teater, Karakter, Piret Mildeberg, Montaaž

Miks inimesed teevad teatrit? Harrastusnäitlejena publiku ette astumine nõuab teinekord suuremat eneseületust, kui keegi saalis aimata oskab. Hirmust ja krambist ülesaamine ning vähehaaval juurde tiksuv esinemisoskus ja suhtlemisjulgus tulevad ka kõige tagasihoidlikuma inimesega kaasa väljapoole lava ning võivad muuta kogu elu. Paremaks ja avaramaks.

Aastaid Läsna külateatrit juhtinud Ene Pihol ütles, et nende trupis teeb kaasa rahvast koolilastest eakateni ning peale selle, et ühine tegevus liidab põlvkondi, on näitlemine mitmes mõttes arendav tegevus. “Inimesed ei käi näiteringis au ja kuulsuse pärast, vaid tegevust nautimas. Neile meeldib olla toredas seltskonnas ja teha koos näitemängu. Müstika, kuidas see liidab! Ja kuidas nad lähevad aina paremaks!” kõneles Pihol.

Kauaaegse näitejuhi ja lavastajana on ta palju kordi kogenud, et ehkki tagasihoidlikku inimest tuleb tükk aega keelitada, enne kui ta söandab väikeses, enamasti sõnatus rollis lavale astuda, hakkab ta julguse lisandudes seda nautima ja leiab mängurõõmu.