/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/10/05/11471799t1h52ed.jpg)
Sebastian Fitzek “Teraapia”
Anna Spiegelit oled näinud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa krimikirjanduse auhinna Ripper Award on saanud vaid üks saksa autor. Ja see on Sebastian Fitzek, kes juba 12 aastat tagasi kirjutas “Teraapia”, mida nüüdseks on müüdud üle kaheteistkümne miljoni eksemplari. Eesti keeles ilmus see alles tänavu. 47-aastast Fitzekit peetakse populaarseimaks saksa autoriks.
“Teraapia” paneb end ausalt öeldes neelama. Väljendusviis on ladus, süžee köitev, peatükid lühikesed – see viimane on ka mingi nõks, mis ei lase kordagi millelgi venima hakata.
Kuid lugedes saatis mind kogu aeg kahtlus, et kohe-kohe läheb asi käest ära ja muutub mingiks irreaalseks mänguks. Kõlkusime justkui mingi piiri peal, mina ja raamat. Veel on, veel on usutav. Aga sammuke edasi, ja enam ei ole. Seda sammu minu suureks rõõmuks ei tulnudki.
“Teraapia” on korralik triller. Siin on lugupeetud perekond ja kaduma jäänud laps, on inimvaene saar, kuhu suundub üksindust otsiv psühhiaatrist pereisa, aga ka tundmatu salapärane võõras, kes nimetab end Anna Spiegeliks, ja kassi-hiire-mäng. Ja peaaegu iga peatüki lõpus kukub killuke kuhja, mis koosneb vihjetest, mälestustest, tõe- ja fantaasiatükikestest, mida keegi enam sortida ei oska. Aga küll see kuhi läbi sõelutakse, lugejale kõige mugavamal moel: otse tema silme all.
Fitzekki kuulub nende kirjanike hulka, kellest aeg-ajalt ikka kuuleme: “Teraapia” käsikirja ei tahtnud vastu võtta mitu kirjastust, ikka ja jälle saadeti see tagasi enam-vähem ühesuguse põhjendusega: saksa psühhotrillerit ei taha keegi lugeda. “Õnneks polnud neil õigus,” on öelnud Fitzek. Ja kuigi ta on kuue aasta jooksul kirjutanud kaheksa romaani, on ainsana eesti keelde tõlgitud “Teraapia”. See on küll päris patt.