Kaemus: surmast on abi  

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

"Parandada elavaid".

FOTO: Internet

Maylis de Kerangal “Parandada elavaid”

Ma suren siis, kui mu süda enam ei löö. Mu südamelöökide lakkamine tähendabki minu surma. Kuni mu süda tuksub, elan ma veel.

Aga tuleb välja, et nii see siiski ei ole. Ma suren siis, kui minu aju enam ei funktsioneeri. Ma ei mõtle enam – tähendab, mind ei ole enam. Ja minu süda, see mu organ, mida olen harjunud pidama tähtsaimaks ja võimsaimaks, võib mu rinnus edasi taguda. Ainult et minule temast enam kasu ei ole. Kellelegi teisele küll.

Maylis de Kerangal on andnud lugejale rabava aususega kirjutatud loo surmast, leinast, leinajatest ja arstidest, patsientidest ja inimhingest, mõistusest, eetikast ja dilemmadest, pakkunud mõtteainet sellest, millele me mõelda ei taha – surmast. Ning selle surmtõsise teose keskne tegelane ongi süda, mis 19-aastase Simon Limbres’ rinnus ikka veel kenasti tuksub, kuigi noormees sai sõpradega koiduvalgel surfamast tulles autoõnnetuses sedavõrd raskesti viga, et tema aju on hävimas, verre uppumas.

Läbi leinahämu, läbi tintmusta kurbuse ja võimatult valusa, alles saabunud šoki püüavad Simoni vanemad kuidagimoodi mõista, mida doktorid räägivad, jah, nii leebelt, nii kompavalt, nii delikaatselt. Ja nii õudselt. Simoni ilusaid terveid elundeid vajatakse mujal. Neid ootavad pikkades järjekordades peaaegu lootusetud inimesed.

Tähendab, Simon lõigatakse tükkideks, uurivad vanemad. Segasus, abitus, neil on vaja aega, et mõista. Kuid aega on väga vähe.

Aga silmad, ega te ometi silmi võta, pahvatab ema. Ja enne kui te ta südame seiskate, palun, sosistage talle, et me kõik oleme tema juures, ja palun, pange talle kõrva need klapid, enne kui ta südame seiskate, see MP3, see seitsmes lugu, mere hääled, ta armastas nii väga merd, vannutab isa.

Ja see kõik, see Simoni elu viimane vaatus, viimased 24 tundi on kirjas paarisajal leheküljel. Mahtus sinna kenasti ära.

Loo võtab kokku fotokoopia ühe näidendi leheküljest, mis ripub siirdamiskoordinaatorist doktori kabinetiuksel. See dialoog draamatükist “Ilma isata”, millele pilguheit arstile vahel nõnda vajalik on, kõlab nii:

“Mida teha, Nikolai?”

“Matta surnud ja parandada elavaid!”

Marju Lina

    Tagasi üles