Kuklased rühmavad kui taristuehitaja musternäide

Kuklasepesa lööb ­kihama juba märtsis. Foto: Karl Adami

Müttasin mõni päev tagasi palumetsas, ja kui kõrvale jätta põrinaga minema lennanud laanepüü ja ronga võpatama panevad kraaksatused, oli metsas ­juba üpris vaikne. Kuuseoksi pidi nirises vihmavett ja esimene öökülmgi oli metsapõrandat puudutanud. Seetõttu oli kuklaste pesade ümber saginat vähem, suvesoojaga kihasid need elust.

Elu kuklasepesas ja selle ümbruses hakkas kihama märtsis, mil esimesed lumevabad laigud pesakuplile tekkisid. Algul toimetasid pesaelanikud loiult, kuid pärast päikesevanne ja kaaslaste utsitamist said sipelgad hoo sisse. Talvel elas nii mõnigi pesa üle kümneid rähnirünnakuid ja osa sai pärast musträhni huvi maha kantud. Õnneks oli rohkem kuhilaid, mille elanikud asusid pesi tormakalt üles ehitama.

Ma ei karda elusloodust, kuid teatud olendeid pelgan lapseeast. Kindlasti on ühed neist kuklased. Kukkusin rattaga kord kuklasepessa ja nüüd möödun neist suure kaarega. Kuklaste toimetuste jäädvustamine tähendab mulle suurt eneseületust. Kummikuteta ei lähe ma nende lähedalegi, samuti riputan kõik fotokotid okste külge ja valvan, et mõni uljaspea mööda säärt üles ei jookseks.