Kristiina Ojuland: ilmselt seisame suurte muudatuste ees

Kristiina Ojuland Strasbourgis Europarlamendi hoones. Foto: Risto Kukk

Virumaa Teataja kohtus europarlamendi saadiku Kristiina Ojulandiga Winston Churchilli nimelise parlamendihoone nullkorrusel asuvas Luigebaaris eelmise kolmapäeva pärastlõunal, millele eelnenud hommikul oli europarlamendis kuum teema eurotsooni kriis.

Milline on eurotsoonis hetkeseis?
Täna (kolmapäeval, 16. nov – toim.) pärastlõunasel ajal tundub, et eurotsoon on alles. Euro veel maksab, saab veel siin kohvi osta. (Naerab.)
Täna öeldi otse ja avalikult välja, et see asi võib kõige hullemini lõppeda. Praegune kriis ei ole mitte üksikute riikide ja Euroopa riikide kriis, vaid laias laastus on see ülemaailmne, kaasates ka Ameerika ühendriike.
Olukord on praegu eurotsoonis ikka väga halb. Head ja kiiret lahendust sellele ei ole. Kui turud hakkavad käest ära minema, siis nende stabiliseerimiseks on üsna piiratud võimalused, sest Euroopa Liidus puudub ühtne valitsus. Meil on küll ühine keskpank, mille poole kõik vaatavad, aga samas see turgude ebastabiilsus on riigiti väga erinev. Eestis ei ole, aga Itaalias, Prantsusmaal ja teistes riikides on see suur, ja kui neis olukord käest ära läheb, siis tagasi ree peale saada on ikka tükk tegu.

Milline võiks siiski olla lahendus?
Kogu hommiku räägiti, et üks pääsetee on uutel alustel väiksema liidu loomine, mis oleks selgelt föderaalsete sugemetega või isegi föderatsioon ja millel oleks ühtne keskvalitsus, maksu- ja eelarvepoliitika – mis oleks siis nii-öelda kiirem Euroopa, kui me räägime kahekiiruselisest Euroopast.
Samas kui mõelda, millised tagajärjed sellel võivad olla üleüldse Euroopa tulevikule ja nendele riikidele, mis välja jäävad, ja mis saab edasi nendest riikidest, mis ei kuulu eurotsooni või mis on eurotsoonis, aga mida ei taheta näha väiksemas liidus.
Selline poliitiline ebastabiilsus ja ärev õhkkond, mis siin europarlamendis hommikusel arutelul silma torkas, kindlasti destabiliseerib omakorda Euroopa finantsturgusid ja tekitab investorites tõrget.

Mida need võimalikud stsenaariumid Eesti jaoks tähendavad ja kas Eesti oleks siis oma kulukärbetest lähtuvalt selles väikses ringis sees?
Ega meil suurt valikut ei ole. Kindlasti on Eesti huvides kuuluda ühtsesse Euroopasse. Meie jaoks on see ilmselgelt eeskätt julgeolekuküsimus.
Nii suur antiföderalist, nagu ma olen eluaeg olnud, ka tänase päevani, ütlesin ma oma assistendile pärastlõunal, et kui mul on valida Euroopa föderatsiooni või Vene föderatsiooni vahel, siis ei ole pikka mõtlemist. Olen rääkinud ka kolleegidega teistest põhjamaadest – Rootsist, Taanist ja Suurbritanniast ehk riikidest, mis eurotsooni ei kuulu. Kui küsiksite nende arvamust ja ettekujutust Euroopa tulevikust, siis ega kellelgi ei ole praegu sellest selget ettekujutust.
Suurbritannia on viimastel nädalatel käitunud väga tõrksalt ja üleolevalt. Võimalik on, et mingi ring riike hakkab üldse ümber Suurbritannia koonduma ja liikuma nii-öelda Põhja-Euroopa liidu poole. Me oleme tõesti huvitavas ajaloolises situatsioonis ja seisame ilmselt suurte muudatuste ees.
Kui õige oli praeguseid arenguid silmas pidades Eesti liitumine eurotsooniga ja oma rahast loobumine?
Kriis on üldine ja kõigi jaoks. Olla praegu ikkagi de facto tuumik-Euroopas, istuda nende 17 riigiga laua taga ja rääkida kaasa kriisi lahendamisel on kindlasti Eesti huvides. Me saame ise oma saatuse üle otsustada.
Eesti jaoks on kasulik, et oleme euroga liitunud. Isegi kui oletame, et me ei oleks eurotsoonis, siis Eesti kroon oli ju ka üksüheselt euroga seotud. Nii või teisiti, kui eurol läheb hästi, siis läheb ka meil endiselt hästi, ja kui eurol läheb halvasti, siis oleks meil ka krooniga läinud halvasti.

Mida arvate sellest, et europarlament ise näitab halba eeskuju, pidades üleval parlamendihooneid nii Strasbourgis kui Brüsselis?
See on suhteliselt väike laristamine, võrreldes muude suurte kuludega. Kindlasti on siin küll ja küll neid kohti, mida peaks üle vaatama ja kus kulusid kokku hoidma. Kui meenutada oktoobrikuist sessiooni, kus me võtsime vastu järgmise aasta eelarve, siis seal tehti mõningaid Euroopa Parlamenti puudutavaid kärpeid.
Mis puudutab Euroopa Parlamendi kahes linnas paiknemist, siis mina olen üks nendest parlamendiliikmetest, kes on nõus sellega, et parlament on Strasbourgis. Parlamendi asumine Strasbourgis on selgelt ajalooline ja emotsionaalne otsus. See on väga selgelt sümboolne: et mitte kunagi enam ei tohiks Prantsusmaa ja Saksamaa vahel sõda puhkeda. Asudes siin kahe riigi piiril, on europarlament rahu sümbol – kõige viimane asi, mida Euroopa vajab, on sõda.

Tulles tagasi praeguse täiskogu istungi juurde, siis selle teemade seas on päris mitu niisugust, mis puudutavad kohalikku ja väikelinnade tasandit, pole mitte üksnes sellised kauged ja üldised küsimused. Kuidas te seda kommenteerite?
Eks niisuguseid sotsiaalseid ja inimlikke tervishoiu ja keskkonnakaitsega seotud asju on küll ja küll, mida siin arutatakse ja mis jõuavad poliitiliste raportite või seaduste vastuvõtmiseni. Lissaboni lepinguga tuli parlamendile ka osalus põllumajanduspoliitikat puudutavate seaduste vastuvõtmisel. Neid valdkondi on alatest justiits- ja siseküsimustest välispoliitikani välja.
Kui me räägime siin suurtest ja globaalsetest asjadest Euroopa mõistes – finantskriisist ja Euroopa tulevikust –, siis samas peab europarlament jätkama oma igapäevast tööd seadusandjana. Olgu need siis demograafiaküsimused või kuidas võidelda erinevate haiguste tõttu tõsisesse ohtu sattunud mesilaste tervise ja säilimise eest. See omakorda ohustab orgaanilise põllumajanduse arengut – kes neid lillekesi siis ikka tolmeldab kui mitte mesilased. Raport sisaldab konkreetseid ettepanekuid mesilaste tervise kaitseks ja paneb ette rohkem investeerida uuringutesse, et ära hoida põllumajanduslikus mõttes täiesti apokalüptilist olukorda, kui mesilaste populatsioon peaks sattuma niisuguse haiguse kätte, mis mesilaste arvu oluliselt vähendab või nad välja suretab.
Mis minu “maapealset” tööd puudutab, siis olen küberkuritegevuse vastu võitlemist ja selleks ühiste meetmete kasutuselevõttu käsitleva raporti ühe osa koostaja. Kavandamisel on üleeuroopaline seadusandlus, et saaks karistada eelkõige Euroopa Liidu riikidest pärit küberkurjategijaid, kes tegutsevad üle riigipiiride.

Teie valdkond on rohkem välispoliitika. Mis toimub selles valdkonnas?
Ma lähengi varsti kõnet pidama Euroopa Liidu ja Ameerika ühendriikide tippkohtumise teemal. Teine tähtis asi puudutab Gruusiat, kes on sõlmimas Euroopa Liiduga assotsieerumislepingut ja kavandab viisavabaduse osas läbirääkimise alustamist järgmisest aastast.
Venemaa lähenevad valimised on olnud samuti minu komisjonides kaks päeva arutlusel. Põhiline on küsimus, kuidas ehitada üles Euroopa Liidu ja Venemaa suhted mitte ainult pärast detsembrivalimisi, vaid ka märtsivalimisi, kui võib juba praegu diagnoosida ja prognoosida, et Putin läheb ametisse kaheteistkümneks aastaks. Täna on kogu Euroopa Liidus aktsepteeritud määratlus, et Venemaa on autokraatlik riik, mitte demokraatlik. Ja kõik need demokraatia piiramise protsessid süvenevad seal veelgi. Kuidas sellises olukorras Venemaaga strateegilisi suhteid arendada – me võime küll teha majandusalast koostööd, aga kui jutt puudutab julgeolekualast koostööd, siis muutuvad hoiakud tundlikumaks, kui sa ei ole ikkagi kindel, mis su partner tegelikult mõtleb ja kavandab ning eluolu on riigis korraldatud hoopis teistele väärtustele tuginedes. Mida sügavamaks demokraatia kriis Venemaal läheb, seda ebakindlamas situatsioonis investorid teistest riikidest oma Venemaale paigutatud rahaga on. Ühel päeval otsustatakse, et kõik, natsionaliseerime. Seda on Venemaal ennegi juhtunud. Ei ole mingit garantiid ega ka võimalust kohtusse pöörduda. Näiteid, kuidas süüakse välja investorid, on viimaste aastate praktikas olnud mitmeid. Nendest teemadest räägitakse väga avameelselt. Julgen arvata, et täna enam Euroopas sellist naiivset hoiakut Venemaa suhtes ei ole. Pilt on täiesti selginenud, ei tea ühtegi kolleegi, kes arvaks, et Venemaa saab demokraatlikuks.
Küsimärke suhetes Venemaaga on Euroopa Liidul küll ja küll.

Kas ka seoses Venemaaga on julgeolekuriske ümber hinnatud, puudutab see ju otseselt Eestit?
Sõjalises plaanis pole siiani mingeid suuremaid ümberhindamisi toimunud, küllap see on ka rohkem NATO tegevus.
Aga mis puudutab energiajulgeolekut, siis see valdkond on Euroopa Liidu pädevuses ja selle üle on siin palju arutatud. See, kas müüa energiat Euroopa Liidule või mitte, sõltub tõenäoliselt ühest isikust, paremal juhul käputäiest inimestest, seega ei saa kindel olla, et lubadused, mis me Euroopa Liiduna oleme Kremlilt saanud, ka tegelikult peavad. Venemaa ei ole siiani ühinenud Euroopa ühtse energiahartaga, kusjuures neid on kutsutud ühinema kümmekond aastat. Me oleme siiani kuulnud lubadusi nii Putinilt kui Medvedevilt, et ärge muretsege, küll meie teile müüme.
Teisalt, eks see on Venemaa huvides meile müüa, sest kust nad muidu ikka oma riigieelarvet täidavad. Euroopa Liit on sõltuv Venemaa gaasist. Kui julgeolekust rääkida, siis on viimase viie aasta jooksul aktiivselt otsitud energiaallikaid mujalt, sealhulgas Kesk-Aasiast ja araabia maadest. Ja tegeletakse alternatiivsete energiatootmisvõimaluste leidmisega – tuule- ja päikeseenergia ning muud säästlikud viisid.

Samas ei toeta seda poliitikat see, et mitu riigijuhti avas pidulikult koos Venemaa presidendiga äsja gaastoru Saksamaale.
Kümmekond aastat tagasi, kui leping Venemaa ja Saksamaa vahel sõlmiti, puudusid Euroopa Liidu sees selged koostöömehhanismid ja ka Venemaa oli siis natuke teistsuguse suunitlusega. See on vanade kokkulepete vili ja seda kritiseeritakse siiamaani palju – et see leping tollel ajal niimoodi tehti – ning sellest on tehtud järeldused, et niisuguseid lepinguid ei tohiks kunagi mitte ükski Euroopa Liidu riik kolmanda riigiga sõlmida, ilma et oma teisi partnereid sellest teavitaks. Praegu see on reaalsus, muidugi loodab Saksamaa oma energiavajaduse selle gaasitoruga rahuldada ja see annab Saksamaale võimaluse sulgeda oma tuumaelektrijaamad.

Venemaa on lubanud seda toru ka sõjalaevadega turvama hakata. Kuidas siin sellesse suhtutakse?
Kui nad seda peaksid tegema, siis tuleb Euroopa Liidul või NATO-l kasutusele võtta vastumeetmed. See on nagu ka läbielatud etapp, et Soome lahes või Balti meres on Vene tuumaallveelaevad. See ei ole kindlasti meie huvides ja ma loodan, et ka Venemaal ei teki niisugust huvi. Pigem on see võib-olla selliseks heaks poliitiliseks retoorikaks Venemaa sisepoliitika jaoks.
Meie huvides on, et Venemaa oleks mõistlik riik, et oleks meile usaldusväärne, heatahtlik ja rahulik naaber, mitte et me kogu aeg peaksime kiikama natuke kahtlustava pilguga sinna suure Venemaa poole, et mis nad seal mõtlevad ja teevad.