/nginx/o/2016/02/26/5097837t1h6e47.jpg)
/nginx/o/2018/11/05/11550516t1h895b.jpg)
Kirjanik Pamela Maran külastas kaheteist kuu jooksul sadat vanaema, pani kirja nende mälestused ja tarkused, tegi memmedest fotod ning kirjutas kokku suure vanaemade raamatu.
Ilmus raamat sajast Eesti vanaemast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Kohtasin vanaema, kes sai välgutabamuse; vanaema, kes elas üle lennuõnnetuse; vanaema, kes päästis veerand Eestimaast; vanaema, kes põgenes Leningradi blokaadist; vanaemasid, kes veetsid nooruse Siberis, ja kümneid-kümneid teisi, kelle lood on tõepoolest uskumatud ja põnevad," rääkis Pamela Maran.
Kirjanik sõitis kaheteist kuuga läbi kõik maakonnad ja külastas Eesti juubeliaasta puhul sadat vanaema. Raamatut ajendas Maranit kirjutama oma vanaema surm. "Mamma elas Siberis ja naasis lastega Eestisse 1970. aastatel. Mõtlesin tihti, et oleks huvitav tema lugu kirja panna kasvõi perearhiivi. Kahjuks ta suri ootamatult, jättes südamesse kahetsuse, et miks ma oma plaani ellu ei viinud. Ühel hetkel taipasin, et Eestis on tuhandeid selliseid peresid, kes võibolla ei oskagi neid talletada, aga mul on see võimalus jäädvustada ühe põlvkonna mälestused ja tarkused, mis paarikümne aasta pärast on jäädavalt kadunud. See raamat on kindlasti üks ajalooline ürik, mille väärtus ajaga aina kasvab."
Kirjanik otsis sadade vanaemade seast välja sobilikud kandidaadid, koostas graafikud, sõitis igasse külanurka kohale, intervjueeris vanaemasid, tegi pilti ja kirjutas materjali kokku raamatusse "Eesti vanaemade lood ja salatarkused".
Marani sõnul on raamatus nii sõja- kui ka armastuslugusid, samuti vanu retsepte ja rahvatarkusi, mille järgi pool sajandit tagasi toimetati. "Neist lugudest saab kõige täpsema ülevaate Eesti lähiajaloost. Põnev on see, et näed eri vaatevinkleid – keda küüditati, keda sunniti küüditama, kes oli kolhoosis boss, kes alluv, kes õpetas nõukogude korda austama, kes seda jälestas. Mind pani see paljuski veelgi enam mõistma müntide eri tahke. Ma pole Eesti ajaloost paremat koolitust saanud kui nendest intervjuudest, rääkimata naise hinge veelgi sügavamast mõistmisest. Teekond oli ääretult põnev ja usun, et saab olema ka lugejatele."