Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/11/23/849688t1h13d1.jpg)
Isadepäevaks vanematele külla sõites tabas mind ja mu perekonda väga ebameeldiv üllatus. Nimelt olid mingid tegelased maha raiunud minu lapsepõlveaegse metsatuka. Alles see ju oli, kui jäi Kondivalus pooleli kaua oodatud veevärgi rajamine, vaevalt toibunud, kostitati elanikke taas ebameeldiva üllatusega.
Endamisi mõtlesin, et kindlasti on sellele mingi seletus ja ehk teavad vanemad täpsemalt rääkida. Kodus tuli aga ilmsiks, et nemad ei ole lageraiest midagi kuulnud!? Samuti ei teadnud naabrid toimunu kohta midagi öelda. Linna kodulehe tulemuseta jäänud uurimine ning ajalehe sihitult lõppenud lappamine ajendasidki mind kirjutama.
Kuidas on võimalik, et meie kodulinnas, mis kaalub osalemist Euroopa tarkade linnade ja kogukondade projektis, juhtub äkki selline asi, et kogukonna elukeskkonda muudetakse drastiliselt, andmata eelnevalt vähimatki infot oma linna elanikele. Samal ajal deklareeritakse linna veebilehel meie rohealasid kui linnaruumi identiteeti loovat väärtust.
Ja seda viimast äsja maha raiutud metsatukk ongi kohalikule kogukonnale – Palermo ja Kondivalu elanikele. Inimestele peab olema tagatud võimalus kaasa rääkida oma kodukandi muutustes. Kuid niisuguses õlgu kehitama panevas olukorras ei tea ma isegi, kelle poole vaadata, sest “tööplatsil” ei paistnud silma ühtegi asjakohast infotahvlit, millelt tavainimene võiks toimuva ja tuleva kohta vähimatki teavet saada.
Arvata ju võib, et põhjuseks võis olla metsa vanus või tormi korral ohtlikuks muutunud puud. Kuid kui mina tahaksin näiteks oma vana puumaja Pikal tänaval maha võtta, siis peaksin läbima mitmeid instantse, ja ilmselt jääks see mul lõpuks tegemata. Seda seepärast, et kohalik võim ja kogukond oleks selle vastu, kuna tegemist on miljööväärtusliku piirkonnaga.
Aga, sõbrad, maha raiutud mets on ju samuti miljööväärtus ja osa meie kujunemisloost. Kas sellele mõeldi enne, kui saag halastamatult möirgama hakkas? Kas ongi siis nii, et ajaloolist, kuid elutut maja on peaaegu võimatu lammutada, aga elava puuga, mis aastakümneid ehtinud meie linna sissesõitu, võib teha mida ja millal tahes (kõige tipuks oli töödega nii kiire, et need tehti nädalavahetusel, keset rahulikku isadepäeva meeleolu).
Et metsa enam ei ole, siis jääb selles olukorras vaid lootus, et edaspidi kaasatakse taolistesse ettevõtmistesse rohkem sihtgruppe kui formaalsused nõuavad. Ja parem hilja kui mitte kunagi – oleks hea meel lugeda, mis metsa asemele rajada kavatsetakse.
Teiseks on mul väga kaua hingel olnud veel üks arusaamatus, mis sealsamas metsas aset leidis. Nimelt rajasid kohaliku kogukonna noored aastaid tagasi endisesse lasketiiru jalgpalliväljaku. Seda kõike oma mente et manu`ga. Põhjus oli selles, et munitsipaalväljakud asusid liiga kaugel ja minek oli alati õnne peale, et äkki saab mängima. Juba lühikese ajaga kogus väljak suure populaarsuse ning seda külastasid ka teiste asumite noored. Korraldati sõpruskohtumisi ning tühjana seisnud ala leidis suurepärase otstarbe. Asi toimis ja oli hea näide kodanikualgatusest.
Hetkel lasub selle väljaku kohal suur kruusa-, mulla- ja kivihunnik, mis mitme aasta eest samuti täiesti teadmata põhjusel ja ülimalt diskreetselt sinna toimetati. Räägiti, et see olevat ehitusjääk ja et sellest tuleb hiljem mingisugune rattasõidumägi. Huvitav idee, iseasi, kas Kondivalu ja Palermo elanikel on niisuguseid ekstravagantsusi rahulikku kodumetsa vaja, piisanuks ju ammu igatsetud lastemänguväljakustki. Veel kord: ei saa arendada linnaruumi, kooskõlastamata kohaliku kogukonnaga. See lihtsalt ei ole euroopalik!
* Pealkiri on Heldur Karmo
laulust.