Okultist ja mängur Tammsaare

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Urmas Lennuk kõneles konverentsil Tammsaare ja Lutsu romaanisarjadest.
Urmas Lennuk kõneles konverentsil Tammsaare ja Lutsu romaanisarjadest. Foto: Tallinna kirjanduskeskus

Küsimusele, kes on preili Kurella, oskab Tammsaare loomingu asjatundja küll vastata, aga avastamata aspekte on kirjaniku teostes veel küllaga, tuletasid meelde A. H. Tammsaare muuseumi 14. sügiskonverentsi vaimuvärsked vaated.

Kui uurija ava(sta)b A. H. Tammsaare loomingus tõsiduse kõrval esinevaid mängu-motiive ja -kihistusi ning tegelaste sõnadega mängimise kire, mõjub see kui värske tuulepuhang, ärgitus lugeda klassikat avatud pilguga.

A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aasta lõpetanud konverentsil “Kes on preili Kurella?” tõi kirjaniku loomingu okultistlikke motiive vaadelnud kirjanik Paavo Matsin esile, et novellikogu “Pöialpoiss” oli omas ajas vägagi moodne teos, mis paigutus Euroopa kultuuriruumi haaranud kõrgendatud esoteerikahuvi ja paranormaalseid nähtusi vaatlevate teadustööde taustale. “Rahvusvahelisele okultsele moele vastavalt kujutab ka Tammsaare kõiki üleloomulikke olevusi või objekte justkui alateadvusest tulnutena,” ütles ta. “Pöialpoisi” novelle on hiljem avaldatud üksnes kirjaniku kogutud teostes, nõnda on mõnes mõttes tõepoolest tegemist tundmatu Tammsaarega, väitis Matsin.

Tagasi üles