Kuulus näitekirjanik Nadežda Ptuškina: Eesti seostub mul esimese armastusega

Kuulus näitekirjanik Nadežda Ptuškina paneb oma näidenditesse mitmeid pähkleid, mida paraku iga lavastaja katki ei hammusta. Foto: Vladislav Musakko

Rakvere teatri väikeses saalis toob teatri loominguline juht Peeter Raudsepp publiku ette Nadežda Ptuškina sooja lüürilise komöödia “Kuni ta suri”, milles inimlik narrus ja õrnus kohtuvad raamatuid täis äärelinnakorteris. Kuulus näitekirjanik on ka ise Rakveres.

Olete Venemaa teatrites enim mängitud autor ja teie näidendeid on mängitud paljudes riikides üle maailma. Kui palju te ise olete näinud oma näidendit "Kuni ta suri" lavastusi?

Ma ei ole kunagi lugenud. Arvan, et kuskil 40 lavastust. Mitte palju.

Missuguse mulje jättis Peeter Raudsepa lavastus?

Hea. Tavaliselt need, mida olen näinud, ei ole olnud nii head, aga see oli.

Miks panite näidendile pealkirja, mille põhjal ei oska oletada, et tegemist on komöödiaga?

See on must huumor. Mul on musta huumori suhtes väike tõmme. Peaaegu igas mu näidendis on osake musta huumorit. Tähelepanelikule lavastajale ei jää see märkamata. Samuti on igasse näidendisse pandud krimielemente. See on mu kummardus Agatha Christiele, keda ma kogu elu olen meeletult armastanud. Lisaks sellele on igas näidendis paroodiaelemente. Peaaegu alati on tegemist mingi suure teose paroodiaga. Näiteks näidendis “Lehm” vihjan Tennessee Williamsi draamale "Tramm nimega Iha". Seal on lehma juurde viidava kangelanna monoloog, mis peagu sõna-sõnalt kordab Blanche DuBois' monoloogi. Kuid mitte keegi ei ole seda kahekümne aasta jooksul märganud. See on kurb.

Siin lavastatud näidendis on samuti palju paroodiat, enamjaolt suunatud Hollywoodi filmidele.

Paljudes maades on tahetud näidendi "Kuni ta suri" pealkirja ümber teha, atraktiivsemaks. Miks te nõuate, et seda näidendit mängitaks originaalpealkirja all?

Esimene põhjus on see, et pealkiri vastab täpselt näidendi sisule. Ja toonile. Teiseks, kui anda teatritele voli muuta pealkirja, siis see on nagu valguse kustutamine: mõni paneb pealkirjaks "Mees lõunaks", mõni "Mees kingituseks" või "Mees pidupäevaks" ... "Mees lõunaks" on lihtsalt inimsööjate jaoks. Nii seda nimetada ei tohi. Seepärast las jääda minu pandud pealkiri.

Ja on teil sageli tulnud sekkuda?

Väga sageli. Ma isegi mõtlesin välja teise pealkirja. Mõnikord mängitakse seda pealkirja all "Jõulumeeleolu". On vanad näitelejannad, näiteks Savina, kes räägivad mulle, et palun, kas saaks teise pealkirja. Mulle oli see suur au, kui Savina mängis, ta mängis väga hästi ja mõtlesin, et võiks teha erandi. Aga teha erand mingile Valgevene teatrile, mis paneb näidendile pealkirjaks "Mees lõunaks", ma ei taha.

Rakveres mängib Maria Klenskaja.

Jah, suurepäraselt mängib, väga liigutavalt. Rakveres valiti liigutav variant. Seda on väga meeldiv vaadata.

Lavastasite selle näidendi 1999. aastal Eesti Vene Teatris. Milline kogemus see oli ja kui sageli ise lavastate oma näidendeid?

Lavastan oma näidendeid aeg-ajalt, sest mul on lavastaja haridus. Väga head õpetajad Jefremov ja Tovstonogov. Alguses Tovstonogov, pärast Jefremov – parimad meie riigis. Olen alati tahtnud olla lavastaja. Nooruses oli mul väga häbelik, tagasihoidlik iseloom. Nüüd vähem. Ma ei suutnud teatris läbi murda. Mitte kuidagi. Siis oli samuti negatiivne selektsioon, nagu praegugi. Mõtlesin, et kui hakkan näidendeid kirjutama ja neid lavastama, siis on kergem teatrisse pääseda. Millegipärast tundus mulle, et näidenditega teatrisse pääseda on lihtsam. Lapsepõlves kirjutasin samuti näidendeid.

Praegu lähevad kõik kommertslikku teed. Ajakirjanduses tahetakse seksikaid pealkirju, teatris ja kinos peab kindlasti keegi olema paljas või vähemalt poolpaljas. Tean ühte näitlejannat, kes lisab kindlasti oma rolli ka seeliku kergitamise. Võrdlen seda Stanislavski ja Meierholdiga: Stanislavskit ehk läbielamisteatrit on vähem, rohkem on Meierholdi, näitamist, seeliku kergitamist.

Seda viimast on kogu aeg olnud. See on sama vana kui maailm. Nüüd aga on sellele teadlikult prioriteet antud. Prioriteet riigilt ja igasugu asutustelt, sest muidu ei anta raha. Prioriteet sellistele filmidele nagu "Armastus ja porgand" (vn k sõnamäng: ljubov-markov – toim.) või midagi taolist. Selline suhtumine on seotud ärimeestega ja on ka teisi põhjusi. Mulle tundub, et ärimehed pooldavad sellist mõtteviisi, sest enamik neist on idioodid. Nad on harimatud inimesed. Võibolla neile endile vulgaarsus ei meeldigi, kuid nad arvavad, et need, kes seda neile soovitavad, teavad rohkem, on autoriteetsemad. Ärimehed on kompleksidega inimesed. Ja nad teevad peamiselt seda, mis neile öeldakse.

Riigiga on natuke raskem. Sest riik ütleb ühte, aga tegelikult kiidab teisele takka. Sellel on kaks põhjust.

Esiteks pole riigil mingit ideed. Ma ei räägi ideoloogiast, vaid ideest. Me ei tea, mida teeme viie ja kümne aasta pärast. Kuid sellelt võib inimeste tähelepanu ära juhtida. Idee puudumine on tänapäeval väga suur probleem. Ja kui midagi kellelegi ei meeldi, siis parem on sellelt tähelepanu kõrvale juhtida mänguasjade, tiluliluga, seksiga – millega tahes.

Teiseks põhjuseks on laialt levinud varastamine. Varastatakse eelarves kunstile eraldatud raha. Varastatakse õudselt. Varastatakse teatrilt, kinolt. "Armastust ja porgandit" on odavam teha kui "Juliat ja Romeod". Vastasel korral on vaja suure tasu eest esinevaid näitlejaid, head lavastajat. See kõik maksab. Siis ei jää midagi varastada.

Mis kohe meenub, kui kuulete sõna Eesti?

Esimene armastus. On eestlane. See on alati väga tugev tunne, kui kuulen sõna Eesti.

Nadežda Ptuškina

Vene näitekirjanik ja stsenarist, teatri- ja filmilavastaja Nadežda Ptuškina on sündinud 1949. aastal Leningradis. Ta lõpetas 1976. aastal Moskva Kunstiteatri teatrikooli lavastaja erialal.

Ptuškina on kirjutanud enam kui 70 näidendit, millest on Venemaal lavale jõudnud 40.

Peamiselt on ta tekste lavastatud Ida-Euroopas ja Baltimaades, kuid ka Iisraelis, Hiinas ja Jaapanis. Ptuškina tuntuimad näidendid on "Kuni ta suri", "Nuttes edasi!" "Kõik, mida ma tean meestest ja naistest", "Võõraste küünalde all", "Ebanormaalne", "Lammas", "Lehm", "Tule ja võta", "Mažoor" ning "Braavo, Laurencia!". Lisaks on tema stsenaariumite põhjal tehtud üheksa filmi, kolmel korral on ta olnud ise ka filmi režissöör.

Eestis on Ptuškina näidend toodud lavale kahel korral Vene Teatris: 1999. aastal "Kuni ta suri", mille autor ka ise lavastas, 2004. aastal "Braavo, Laurencia!", lavastaja Eduard Toman.

Ajakirja "Kaasaegne dramaturgia" andmetel on Nadežda Ptuškina praegu Venemaa

teatrites enim mängitud autor.