/nginx/o/2018/11/23/11597273t1h882c.jpg)
Päike on võimsalt end demonstreerima asunud. Rakvere särab, on soe. Kell kaks pealelõunal lööb bussijuht Tõnu Tammjärv pärast seda, kui on reisijad nimepidi üle kontrollinud, teatribussile hääled sisse.
Tellijale
Mitmesajakilomeetrine teekond lavani pole üldsegi erandlik nähtus
/nginx/o/2017/05/17/6673605t1h16c8.jpg)
24. november 2018, 00:00
Mitmesajakilomeetrine teekond lavani pole üldsegi erandlik nähtus
Me sõidame Võrru. Õhtul antakse kultuurimajas Kannel etendus “Paunvere poiste igavene kevade”. Silmitsen vaikivaid näitlejaid ega söanda nendega juttu teha – näib, et nad soovivad rahu.
/nginx/o/2018/11/23/11597267t1hf6c0.jpg)
Tarvo Sõmer on end viimasele istmele pikali visanud ja ootab und. Mitmel on klapid kõrva torgatud. Mõnel pilk läpakas. Võimalik, et nad ei tahagi minuga rääkida. Margus Grosnõi näib ligipääsetavam. Astun tema juurde ja uurin, kas väljasõitudes midagi head ka on. No midagi, mis meeldib. Võrreldes koduteatris mängimisega. Margus puhkeb naerma ja vaatab mitu pikka hetke aknast välja. Vaikib. Ei midagi? ... “Noh, mõnikord saab nalja.”
Lavastaja Urmas Lennuk ei sõida igale etendusele kaasa. Täna sõidab. Tema on lahkelt nõus juttu puhuma ja selgitab, miks Rakvere teater on tuntud teatrina ratastel. Majanduslikud põhjused muidugi. “Rakveres ei ole nii palju publikut, kui me tahaks,” lausub ta. Ja riigiteatril on vaja end ka näidata. See kõik tähendab, et müüt näitleja glamuursest muretust elust, kus ainus oluline asi on tuntust koguda ja laval särada, on vähemalt Rakveres tuhk ja tolm. Rakvere teatri näitleja muudkui sõidab ringi, ja see, võite uskuda, on raske ja tüütu. Koguni tervist kahjustav, sest seljavalusid, nagu ma peagi teada saan, kurdab siin vist igaüks.
/nginx/o/2018/11/23/11597268t1h8d30.jpg)
Kuhu, millal ja millise tükiga minnakse, selle paneb paika trupijuht. Harilikult sõidavad trupid üksteise majja siis, kui peremehed samuti lennus on. Mind huvitab, kas väljasõitudel tiirutava näitleja kontole laekub selle eest ka mingi lisatasu, ja Urmas Lennuk kinnitab, et jaa, kuigi märkimisväärne see siiski pole. “Üks ots on tööaja arvestuses, aga teine sõidetakse omast ajast,” mainib ta lisaks.
Lennuk räägib, et väikestes asulates on vastuvõtt alati eriti soe, ikka on laud kohvi ja võileibadega ootamas ning inimesed rõõmsad ja külalislahked. “Näiteks Iisakus on alati tore käia, ja Arukülas,” lisab ta.
/nginx/o/2018/11/23/11597272t1h5fff.jpg)
Fotograaf Meelis uurib bussijuht Tõnult, keda Urmas Lennuki sõnul armastavad kõik, mida too etenduse ajal teeb. “Magan ilmselt,” tuleb vastus. “Ma olen tükki juba näinud, kontrolletendust. Ma käin alati kontrolletendust vaatamas. Vaata, kui tuleb näitlejaauhindade jagamine, siis kuidas ma saan sõna sekka öelda, kui ma midagi näinud pole. Ikka tuleb kõik ära vaadata.”
/nginx/o/2018/11/23/11597274t1hbdce.jpg)
Päikesest pole järel enam õiget mälestustki, kui Võrru jõuame. On täiesti pime, kuigi kell pole veel neligi.
Vaikselt peatub buss kultuurimaja Kannel juures. Üksteise järel kaovad näitlejad majja. See on neile ammu tuttav koht – hiljem kuulen Silja Miksilt, et ta ei oska öeldagi, mitu korda ta Kandles mänginud on. Maja ees seisatanud Liisa Aibel mõtleb kaua, kui küsin, mis väljasõitudes toredat on. Mõtleb nii kaua, et ma ei usu enam, et mingi vastus tuleb. Ainult ta pilk uitab ringi. Aga lõpuks ütleb ta: “Kui on kevad ... Siis on Lõuna-Eestisse hea tulla.”
Seekord on näitlejate päralt kaks garderoobi, vahel tuleb hakkama saada ühega. Grimmituba on veel tühi, peeglilaual on meigitarbed ja blond parukas.
Olen esimest korda tõelise teatri etenduse eel lava taga. Siin on pime. Kollaste lilledega kaetud lava on üles seatud. Kell viis algab soundcheck. Silja Miks näib mediteerivat, ta kükitab pimedas nurgas, õõtsutab end, käed silmil, ja ümiseb.
/nginx/o/2018/11/23/11597270t1h559c.jpg)
Heliproov läkski käima. Viis meest on laval ning miskipärast lauldakse “Jumal, Sul’ ligemal” naeruga pooleks. Ilmselt on heliga mingi aps, aga mina ei saa midagi aru. Kui hästi nad laulavad! Sama palju kui laval mehi, on seades hääli. Istun keeletult ja palun mõttes veel. Saab.
/nginx/o/2018/11/23/11597271t1h8ce1.jpg)
Tarmo Tagamets istub paar rida tagapool ja kuulab ka. Tema tuli Võrru juba hommikuse satsiga: siin mängisid kolleegid ennelõunal “Põrsas Desmondit ja sookolli lõksu”, aga Tarmo, Võrumaa mees, selles kaasa ei tee. Tema käis hoopis suvelavastuse asju ajamas, ema-isa juurde ta seekord ei jõudnud. “Kui väljasõite pole nädalas palju, siis on need isegi head: aeg iseendale,” ütleb Tarmo. “Raamatud, filmid, ristsõnad ... Vaatan palju sporti. Kui ainult selg vastu peaks,” viitab siis temagi kutsetõvele. Aga otsekohe märkan teda juba laval, rapiir käes, vehklemisliigutusi tegemas. Ansambel lõpetab viisi ja alustab järgmist. Ükshaaval haaravad mikrofoni näitlejad, igaüks teeb oma soundcheck’i. Kuidas nad küll laulavad! Laulev ratastel teater.
/nginx/o/2018/11/23/11597264t1hc609.jpg)
Kell tiksub ja grimmiruumis on järjest rohkem rahvast. Grimeerijaid on üks, Anu Saar, keda Urmas Lennuk tutvustab kui pikaajalist töötajat. Niisiis on vaid Anu ja tema kaks kätt, sestap kreemitab Märten Matsu ise oma nägu ja noogutab, öeldes, et ootamist on palju jah. Grimmitoolis istub Imre Õunapuu, ja kuigi temast saab kohe Kiir, ei tehta talle tedretäppe, Anu silub hoolega ta juukseid ja tõmbab ilusa sirge seitli.
“Jah, kõik tuleb kirja panna ja näpuga rida ajada, et midagi ei ununeks,” kõneleb tasase häälega Anu. “Vahel jääb midagi maha ka, parukaski on jäänud, aga kõik on kohale jõudnud.”
/nginx/o/2018/11/23/11597265t1h01fe.jpg)
Madis Mäeorg seebitab lõuga ja hakkab habet ajama. “Peab. Me oleme esimeses vaatuses koolipoisid,” selgitab ta. “Kuigi Visakul on ikka habe,” viitab ta Vootele Ruusmaa poole, kelle toekat parda ei söanda keegi paluda maha ajada. Kui nüüd raseerimisel juhtuks sisselõige tulema, mis siis juhtuks, pärin. “Plaastrit panna ei saaks,” lausub Madis. “Pool tundi on aega ... noh, kasutaks peitepulka.”
/nginx/o/2018/11/23/11597269t1he8e5.jpg)
Margus Grosnõi juustesse on pistetud lokitangid ja Anu käe alt tuleb üks ilus rull teise järel. Toots peab lokkispäine olema. “Tüütu,” nendib Margus. Aga tema habet ei aja. “Teises vaatuses tulen ma ju Venemaalt,” lausub ta. Mõtlen korra, et kõik tegelased on ju teises vaatuses vanemad. Aga Venemaalt nad ei tule, tõsi. Olgu.
Margus pajatab lõbusa loo sellest, kuidas kord sõideti muumitrollide looga Lihulasse, aga maha jäid ... “Kostüümid?” küsin ma naerdes. “Muumide pead!” vastab Margus. Niisugusteks puhkudeks on kiirabi: haldusjuht Tiit Kalm kimas lihtsalt Lihulasse, muumide pead autos. Täpselt õigel ajal jõudis kohale.
Silja Miks istub peegli ees, meditatsioon on läbi. “Ma ei mediteerinud,” lausub ta naerdes. “Ma laulsin häält lahti. Seda ei pea kõva häälega tegema.” Siljale on blondid patsid pähe seatud ja karmi olemisega brünetist on saanud leebe Teele, aga tõeline metamorfoos on sündinud hoopis Margus Grosnõiga, kellega on pärast lokkide pähekeeramist juhtunud midagi veidrat. Kui ta mulle otsa vaatab, siis pole tal enam needsamad silmad, mis enne. “Kas sul on läätsed?” küsin. “Ei,” vastab ta naerdes. Kas on võimalik, et talle tekkis silma Tootsi pilk, nagu kõrvalseisjad ütlevad? Või siis olid need ikkagi läätsed ...
Mikrofonikotid seatakse näitlejaile ümber kõhu. Aeg läheb.
Tunnistan: lootsin lava taga näha tormlemist, närveerimist, saalimist, (pisikesi) äpardusi, edasi-tagasi kiikuvaid teksti kordavaid näitlejaid, tunda õhus ärevust ja särtsu. Aga ei midagi sellist. Ja ma ei teagi, kas rahutus on väga hästi peidetud või seda polegi. Äkki ikka esimene variant. Alles neljas Paunvere-etendus ju. Kuulen äkki: näe, Margus küll närveerib! Uurin grimmitoolis istuvat naeratavat meest ega märka midagi. Keegi lausub, et ma ei tabanud hetke.
Liisa Aibel istub surmtõsiselt, keskendunult.
Küsin, kes esimesena lavale läheb. “Mina,” vastab Silja Miks. Kas jalad värisevad, uurin. “Ei,” vastab ta ja lisab: “Aga kontrolletendusel käsi värises.”
Kuni veel aega, läheme fotograaf Meelisega kohvikusse. See on Kandles täiesti vegan: Vana Võromaa Vegan, kuulutab kiri. Meelis seda ei märka, küsib liha või kala, aga seda ta ei saa. Sööme aedviljarosoljet ja nelgilõhnalist leiba. Rahvast muudkui tuleb, kõik on väga ilusad ja sätitud, selles linnas on teatrietendus sündmus. Kontsad, pärlid, soengud.
Vilma ja Raivo, küpses eas paar, istuvad smuutiklaaside taga. Nemad tulevad maalt. Raivo on põline võroke, Vilma juured on Lääne-Virus. “Teatrid käivad siin liiga harva,” ütleb Raivo. “Me tuleme ikka vähemalt korra kuus,” sõnab Vilma ja Raivo noogutab. “Ja seekord on ju Paunvere, ja Lennuk, ega see ka niisama ole,” räägib Vilma.
/nginx/o/2018/11/23/11597275t1hdd39.jpg)
Saal saab rahvast puupüsti täis. Viimne kui koht on välja müüdud.
Lavale ilmuvad teised inimesed. Vaoshoitusest ja totaalsest rahust pole märkigi järel, särts tuiskab lae alla. Malbed naeratajad ja omaette olijad teevad nüüd tööd.
"Tunnistan: lootsin lava taga näha tormlemist, närveerimist, saalimist, (pisikesi) äpardusi, edasi-tagasi kiikuvaid teksti kordavaid näitlejaid, tunda õhus ärevust ja särtsu. Aga ei midagi sellist."
Vaheajal ajan juttu proua Õiega, auväärses eas daamiga, kellele teatripileteid ostab kord poeg, kord tütar. “Vahel harva ostan ise ka,” teatab proua. Rakvere teatri etendust näeb ta aga elus esimest korda ja on väga rahul. “Jaa, see tuletab meelde noorusaegu, need poisid on ju krutskeid täis,” räägib proua Õie särades. “Poeg ütleski, et ema, see peaks sulle meeldima, see on lõbus.”
Naervad tüdrukud peegli ees on Kuldre kooli 8. klassist. Viiekesi kuulutavad nad enam-vähem kooris, et õpetaja korraldas teatriskäigu, on tore etendus ja see, et pärast kokkuvõte kirjutada tuleb, ei pane neid üldse muretsema.
Lipsan läbi grimmitoast ja näen Liisa peas uut musta parukat. Tuleb pähe küsida, kas laval midagi untsu ei läinud. “Kui sa aru ei saanud, siis ei läinud,” ütleb Liisa muiates. Siljal pole enam patse, need on lahti põimitud ja seljale voogavad blondid kiharad. Aga mehed on puha läbimärjad ja vahetavad särke.
Etenduse lõpus seisab publik püsti. Garderoobidesse suunduvad näitlejad naerdes, sest Silja oli lavalt kummardamast tulles siruli kukkunud. Siiski naerab ta helisevalt kaasa. Kell on kümme ja maja tühjeneb.
Ükshaaval poetume bussi, kus bussijuht Tõnu Elmari raadio viiside saatel ootab. Ees on kodutee. Jälle vaikuses, justkui poleks käratsevat “Kevade”-kampa olnudki. Neid pole enam tõepoolest. Nad olid, neid olid kõik kohad täis, maja kajas neist ja nad võinuksid soovi korral sellel katuse pealt tõsta, aga nüüd on nad kadunud kui lummutised ja pilkases pimeduses sõidab vaikne buss, otsekui oleks see tühi.
Homme alustatakse proovi tunni võrra hiljem. Ma ei tea, mis proovi, ma ei küsi enam midagi. Ma olen vajunud mõtteisse. Nii tahaks koju, aga ma jõuan sinna umbes kell üks. Nemad ka. Aga mina ei sõida ei sel ega ka järgmisel nädalal enam kuskile, ja kui ma ei taha, siis ei sõida ma kuu aega kuhugi. Nemad aga küll, ja palju. Tööle. Ka mitmesaja kilomeetri kaugusele, kus ootab lava.
2017. aastal andis Rakvere teater 369 etendust
- 197 Rakveres
- 172 väljasõitu, neist
- Harjumaale 18
- Tartumaale 11
- Põlvamaale 10
- Järvamaale 10
- Võrumaale 7
- Jõgevamaale 7
- Ida-Virumaale 6
- Viljandimaale 5
- Raplamaale 5
- Valgamaale 5
- Ülejäänud olid väljasõidud teatrilinnadesse.
2017. aasta läbisõit:
- teatri väikebuss 18 330 km (bensiini kulus 2900 liitrit)
- teatri suur buss 24 890 km (bensiini kulus 8574 liitrit)
- teatri veoauto 22 490 km (bensiini kulus 5260 liitrit)