Maailm läheb edasi, aga igatsus lahkunu järele on kõikjal. Peetri üks lemmikpaiku oli isegi siis, kui haigus teda juba pures, siin pliidi ees, kus ta tõmbas mõnuga sigareti sigareti järel. Ja polnud midagi paremat kui mõru kohvi lonkshaaval peale juua.
Maailm läheb edasi, aga igatsus lahkunu järele on kõikjal. Peetri üks lemmikpaiku oli isegi siis, kui haigus teda juba pures, siin pliidi ees, kus ta tõmbas mõnuga sigareti sigareti järel. Ja polnud midagi paremat kui mõru kohvi lonkshaaval peale juua. Foto: Meelis Meilbaum

Unistus, vaid üksainus unistus oli sel kevadel Peeter Botvinil. Luuletusi oli ta aastakümneid sahtlisse kogunud ja nüüd pidid need raamatuks saama. Oli aeg. Õigupoolest oli asjaga kiire.

Pühendatud kõikidele, kes võidelnud raske haigusega või olnud seda põdeva inimese kõrval.

Kas alustada luulekogu nende värssidega?

Kommentaarid