Kuidas mäletada olematut minevikku

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tatjana (Ülle Lichtfeldt) on heast tahtest lükanud liikuma väljamõeldiste laviini, mis haarab kaasa nii Igori (Eduard Salmistu) kui ka emakese Sofja Ivanovna (Maria Klenskaja) ning toob suuri muutusi neist igaühe ellu.
Tatjana (Ülle Lichtfeldt) on heast tahtest lükanud liikuma väljamõeldiste laviini, mis haarab kaasa nii Igori (Eduard Salmistu) kui ka emakese Sofja Ivanovna (Maria Klenskaja) ning toob suuri muutusi neist igaühe ellu. Foto: Alan Proosa/Rakvere Teater

Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Millega on sillutatud taevatee, pole juhtunud kuulma. Elutee saab aga just sellise katte, nagu see kujuneb tehtud ja tegemata tegudest, ellu viidud ja maha maetud unistustest.

Oodates kannatlikult õnne õuele astumist, võib elu enne mööda lipsata, kui too kohale jõuab. Ole nii hea inimene kui tahes. Ehmatav kangastus näitab möödanikku uues valguses. Aga lootus ei kao ...

Suurlinnakorteri hämaras toas veeretavad päevi eluõhtu poole ema ja tütar, nautides küünlavalgel – elekter on jälle kadunud! – Charles Dickensi loomingut. Ikka ja jälle loetakse kirjeldust sulnist perekondlikust õhtust. “Ka suurim kahetsus ei too tagasi kasutamata võimalusi,” kõlab üks loo tegelaste lemmikkirjaniku tsitaate lavastuse “Kuni ta suri” kavalehel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles