Kiri: bussipeatustes leidub nii mõndagi

Kiri lugejalt.

FOTO: Kamilla Selina Lepik

Kui Tallinnas ilmusid bussipeatusse plakatid “koht kätte” ehk “eestlased ja venelased”, siis sai järjekordselt kinnitust tõsiasi, et veel üks erakond ei tea tuhkagi Eesti tegelikust elust.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Minu kodulinnas pole märgata teravat vene probleemi. Kui nõukaajal tõepoolest elasid venelased eraldi linnajaos ja kesklinnas eraldi majades, siis nüüd küll mitte. Üleaedsetega teretame vastastikku, olgu venelased või eestlased. Maxima kaupluses räägivad kõik teenindajad eesti keeles.

Töökollektiivides, kus olen töötanud, on olnud eestlasi, venelasi, tatarlasi, ukrainlasi, kasahhe ning ka udmurt ja juut. Kõik, kes tööle tulid ja eesti keelt ei osanud, õppisid selle ruttu ja nagu iseenesest selgeks. Tõsi, alati on olnud inimesi, kes põhimõtteliselt peale vene keele muud ei räägi. Kollektiivist, kus mina töötasin, ei tule meelde ühtegi lahkheli rahvuse tasemel, sest kõik kõnelesid eesti keeles ja üksteisest saadi aru.

Tagasi üles