Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5098707t1h3f66.jpg)
/nginx/o/2019/01/10/11706947t1ha4c8.jpg)
Ühes hoovis nutab tüdruk. Sofia. Seda, et ta valab pisaraid enda ja muidugi ka ühe poisi pärast, näevad juba mõne kuu pärast paljud. Kinolinal.
Sibula, just selle palub otsida oma meeskonnal üks filmi režissööridest Robin Täpp. See on võluvahend, millega pisarapärlid tekivad peaosalise Maarja Tosina silmadesse. Nii-nii sinine taevas, mis sel pühapäevasel päeval üle tema kõrgub, annab kurbusele mingi kummalise sügavuse. Järsku on kollane maja Vaeküla raudteejaama ääres, mille hoovis ta seisab, justkui maailma lõpu paik. Ajavoolust, siin ja praegu olemisest annavad aimu vaid filmimeeskonna kohatised hüüded, et tuleb kiirustada.