Eluline noortefilm toob armastuse ja eneseotsingud

Rakvere teatri näitlejanna Anneli Rahkema (kohvriga) tundis noortega töötades talveilmast hoolimata soojust. Foto: Eleriin Miilman

Ühes hoovis nutab tüdruk. Sofia. Seda, et ta valab pisaraid enda ja muidugi ka ühe poisi pärast, näevad juba mõne kuu pärast paljud. Kinolinal.

Sibula, just selle palub otsida oma meeskonnal üks filmi režissööridest Robin Täpp. See on võluvahend, millega pisarapärlid tekivad peaosalise Maarja Tosina silmadesse. Nii-nii sinine taevas, mis sel pühapäevasel päeval üle tema kõrgub, annab kurbusele mingi kummalise sügavuse. Järsku on kollane maja Vaeküla raudteejaama ääres, mille hoovis ta seisab, justkui maailma lõpu paik. Ajavoolust, siin ja praegu olemisest annavad aimu vaid filmimeeskonna kohatised hüüded, et tuleb kiirustada.

Enne pimedat peab saama “Sofia” lõpustseen filmitud. See, kus tüdruk lahkub isa juurest. Papat mängiv Tiit Alte väljendab meisterlikult lahkumisnukrust, mis oleks tema silmis justkui igapäevane. Tohutus kurbuses peegeldub suur soojus. Samasugune nagu teisel tegelasel Joosepil, kelle hüvastijätupilk tuleb Saamuel Pilpaki silmist. Ehkki lumi valgendaks justkui kõik, jääb filmilindile neiu lapsepõlvesõbra vaatest veel midagi.