R, 9.12.2022

Üks päev Tiit Marveliga "Kättemaksukontoris"

 
Aivar Ojaperv
, ajakirjanik
Üks päev Tiit Marveliga "Kättemaksukontoris"
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Režissöör Ain Prosa paneb Sandra Ashilevi stseeniväliselt käeraudadesse. Kristjan Lüüs (vasakul) ja Tarvo Sõmer vaatavad pealt ja tunnevad kaasa.
Režissöör Ain Prosa paneb Sandra Ashilevi stseeniväliselt käeraudadesse. Kristjan Lüüs (vasakul) ja Tarvo Sõmer vaatavad pealt ja tunnevad kaasa. Foto: Aivar Ojaperv

Rakvere teatri näitleja Tarvo Sõmer on “see tüüp, kes mängib igas seriaalis politseinikut”, kui tsiteerida tujurikkujaid. Tarvo ise võtab muheledes omaks, et nii ta on: üks, see “Õnne 13” politseinik, olevat natuke opakas, teine, “Kättemaksukontori” tegelane, aga täitsa lollakas.

Tarvo Sõmer mängib kaasa kahes eestlastele armsas teleseriaalis: “Õnne 13-s” ja “Kättemaksukontoris”. Võtted on reeglina Tallinnas, need kestavad terve tööpäeva ja toimuvad nädalavahetustel. Kui Sõmer tunnid ja päevad kokku lööb, saab ta tulemuseks, et seriaalidele kulutab ta umbes-täpselt kaks kuud aastast.

Ühele sellisele võttepäevale kauples Virumaa Teataja end kaasa ja nägi oma silmaga, kuidas sünnib “Kättemaksukontori” järjekordne seeria. Kes salastatud siseinfot ihkab, siis palun: fotomodell kägistatakse ära. Tiit Marvel ja tema uue hooaja paarimees Sander Pronks arreteerivad Kaur Moksi. Aga Moks pole süüdi. Siis kuulatakse üle keeruliste nimedega kõrvaltegelased, keda kehastavad Sandra Ashilevi ja Lauri Pedaja. Viimase tegelaskuju tundub olevat “puhta pede” (ja Marvel kardab teda seepärast korralikult ülegi kuulata). Mis sellest kõigest välja tuleb ja kuidas Kättemaksukontori naised tegeliku mõrvari paljastavad, peab telehuviline juba ise vaatama. Kõnealune episood on teleeetris millalgi aprillis.

Lauri Pedaja (paremal).
Lauri Pedaja (paremal). Foto: Vladislav Musakko

Televisioon olevat üks suur pettus. Mõnel korral varemgi telestuudios käinuna teadsin ette, et päriselus näivad stuudiod ja dekoratsioonid väiksemana, kui need ekraanilt paistavad. Seekord olin tunnistajaks “teleporteerumisele”, sest võttepaigad asusid teineteisest mitme kilomeetri kaugusel, aga seriaalis käis tegevus justkui samas majas ja samal ajal. Kuidas igapäevaselt teatrilaval leiba teeniv näitleja sellise asjaga kohaneb?

“Eks teater ja seriaal on erinevad küll, kuid kokkuvõttes on see ikkagi näitlemine,” lausus Tarvo Sõmer. “Kaamera on väga armutu – kõik vead on kohe näha. Mulle isiklikult istub suur lava rohkem.”

Kuna seriaale võetakse üles reeglina ühe kaameraga – ja see pole mitte vaesuse tundemärk, vaid eeldus parema tulemuse saamiseks –, siis tuleb näitlejatel kõik stseenid läbi mängida mitu korda. Sõltuvalt näitlejate arvust, sassiminekutest, puterdamisest ja tehnilistest vajakajäämistest-äpardustest tuleb repliike korrata isegi kuni kümme korda järjest ning seejuures jälgida ka näitlejatehnikat, et kõik žestid ja näoilmed oleksid samad. “Alguses oli väga keeruline,” tõdes Sõmer. “Kui sul näiteks “heliseb” stseenis telefon, pead selle võtma alati samast taskust sama käega ja sama žestiga. Suurel laval pole vahet, kuidas talitad.”

Kui režissöör vääratusi tähele ei pane, jõuavad eetrisse “rosinad”, mille kallal televaatajad rõõmuga teravmeelitsevad. “Pisiasjad, näiteks naiste soengud. Alles hiljuti nägin, kuidas kolleegil olid ühes seriaali stseenis juuksed kõrva taga, järgmises mitte, siis jälle olid ja nii edasi. Tegevus käis muidugi samas ajas ja samas ruumis,” rääkis Sõmer.

Kui näitleja teksti ära unustab või hakkab tal laval igav, kukub ta improviseerima. “Seriaalis on improviseerimist ootamatult palju, rohkem kui suures saalis,” märkis Tarvo Sõmer. “Suure lava improvisatsioonid ei jõua sageli publikuni. Kui tükk hakkab “laibaks” muutuma, siis improviseerivad näitlejad mõnikord teadlikult, et stseenile elu sisse puhuda.”

““Kättemaksukontoris” säilib üldiselt autoritruu tekst, mina muudan seda vähe,” jätkas näitleja. ““Õnne”-seriaalis tuleb algteksti kohendamist rohkem ette eesmärgiga see elulähedasemaks muuta. “Kättemaksukontori” tekstid on grotesksemad kah, neid on raske autori mõtte kallale minemata muuta. Palju sõltub näitlejast, näiteks Raivo E. Tamm on nii autoritruu, et tema räägib komakohad ka välja. Probleemid tulevad siis, kui stsenaariumis on trükiviga,” kõneles Sõmer kolleegi aasides.

Selles “Kättemaksukontori” seerias, mille ülesvõtmist siinkirjutaja vaatamas käis, sattus improvisatsioonilainele Lauri Pedaja. Eks roll andis võimaluse ka. “Ma olen nii pede, kui veel olla saab,” lausus ta naerdes. Sõmera-Marveli uus partner Kristjan Lüüs (seriaalis on ta Narvast tulnud uurija Sander Pronks) viskas Pedaja poole vaadates ohates käega: “Saime just stseeni tööle ja sa varastasid selle jälle ära.” Samas peab improviseerimisega olema ettevaatlik. Esiteks ei pruugi see režissöörile meeldida, teiseks võivad võimenduda näitleja stambid. “Kolleegide stampe näed, enda omi mitte,” rääkis Tarvo Sõmer. “Lavastaja ülesanne on need välja rookida. Minul kipub näiteks sõna “eks” parasiidina sisse tulema.”

Näide improvisatsioonist, mis kindlasti eetrisse läheb. Sõmer ja Lüüs sisenesid Marveli-Pronksina Kaur Moksi (Kristjan Sarv) fotostuudiosse ja Lüüs küsis hetk enne võtet Sõmeralt: teeme libisemisega või ilma? Libiseme, nõustus Sõmer ja mõlemad koperdasidki. Tagantjärele mõtled, et ega Marvel ilma libastumata polekski Marvel, aga stsenaariumisse selliseid pisidetaile kirja ei panda.

“Hea näitleja libiseb nii, et ta ei saa ise ka aru, kas libises või mängis libisemist,” kommenteeris Lüüs. “Aga igaks juhuks tasub partneriga kokku leppida, et asi talle üllatusena ei tuleks.”

Seriaal on see, mis näitleja kuulsaks teeb. Kes mäletab Sõmera Švejki või siis näiteks Suur-Einarit, kelle rolliga ta mõni aeg tagasi Eesti parima meesnäitleja tiitlile kandideeris? Pruukis tal aga Priit Torimi või Tiit Marvelina paar korda läbi stseeni jalutada, kui tuntus taga. Kas see viimane segab ka?

“Hiljuti Kaunases hotelliski selgus, et mul on fänne. Eesti lapsed ööbisid samas ja tulid autogrammi küsima,” märkis Sõmer, kes on suur korvpallihuviline ja käis Leedumaal Žalgirise mängu vaatamas. “Kui laste punti näen, siis alateadlikult tõmban nähtamatu kapuutsi pähe. Eks ma ise olin kümneaastasena samasugune, vaatasin ka Andrus Vaarikut, suu ammuli. Üldiselt fännid mind ei häiri ega sega, kui viisakalt küsitakse, siis ikka kirjutan autogrammi.”

“Kui oled inimeste mällu sööbinud väga paha tegelasena, siis ilmselt on raskem,” jätkas näitleja. “Mul õnneks nii hull asi pole – üks tegelaskuju on kõigest loll ja teine väga loll, sellest saab üle.”

“Küsitakse, mis juhtuma hakkab,” tutvustas Sõmer fännide pärimisi. “Naljakaid ja skisofreenilisi seiku on ka olnud: ühel üritusel küsisid vanadaam ja nooruke neiu korraga. Üht huvitas, millal siis Torim abielusadamasse jõuab, teine tahtis samal ajal Marveli kohta teada. Pidin siis kahestuma ja mõlemale korraga vastama, samas mitte ära unustama, et tegelikult olen ikka Tarvo Sõmer.”

Eks teistel on sama lugu. Sandra Ashilevi, kes “Kättemaksukontoris” oli sel korral kõrvalosas, kuid tuntuks sai “Viimase võmmi” patoloogina, meenutas hiljutist seika: “Olin surnuaias lähedase haual küünlaid süütamas. Üks tädi tuli tikke laenama, vaatas otsa ja küsis: ega sa äkki see surnulõikaja pole? Surnuaias oli see olukord eriti groteskne.”

“Kättemaksukontori” paljud episoodid on üles võetud politseiuurijate “kabinetis”. Reaalselt on see tuba olemas, asub Tallinnas TV3 majas produktsioonifirma BEC ruumides. Samal koridoril paari sammu kaugusel on ka “ülekuulamistuba”.

Kabineti kujundamisel on detailidega vaeva nähtud: kaustadel politsei logo, seintel politseiteemaline atribuutika. Isegi Tiit Marvelile antud aukirjad on olemas – kui asja uskuma jääda, siis oli Marvel 2010. aastal Rakvere politseijaoskonna parim uurija.

Pettust ja pättust on ka: kui keegi mäletab, siis krutib Marvel aeg-ajalt Rubiku kuubikut ja saab selle kiiresti kokku. Tegelikult on kuubikuid kaks: üks kruttimiseks, teine võiduka lõpu demonstreerimiseks.

Mida õhtu edasi, seda rohkem võtteplatsil “lappama” läheb. Kes peidab väsimust nalja taha, kes tõmbub eemale ja nosib puuvilja. Lauri Pedaja viskab vahetpidamata villast, nii et režissöör Ain Prosa kutsub teda läbi lillede juba väikest viisi ­korrale. “Jah, mingil hetkel on lihtsam leida uusi sõpru, kui välja mõelda uusi nalju,” nõustub Pedaja.

Seriaalinäitlejad pikalt oma rolliks ei valmistu, dialoogid harjutatakse läbi kusagil koridoris – ja kaamera ette!
Seriaalinäitlejad pikalt oma rolliks ei valmistu, dialoogid harjutatakse läbi kusagil koridoris – ja kaamera ette! Foto: Aivar Ojaperv

Seriaalinäitleja pikalt ei harjuta

Kui enne suurele lavale minekut õpib näitleja oma rolli mitu kuud, siis seriaalis seda võimalust pole. Ei ole ka kokkumängu harjutamise võimalust – sageli tutvub seriaalinäitleja oma partneriga vahetult enne võtet. “Kuna seriaalides on palju kõrvalrolle, on isegi nii juhtunud, et näen oma vastasnäitlejat esimest korda elus,” mainis Tarvo Sõmer.
Stseen harjutatakse sõna otseses mõttes kusagil koridorinurgas läbi ja ongi kaamera ette minek. “Tänu sellele olen õppinud kasutama haugimälu,” rääkis Sõmer. “Suudan üsna kiiresti meelde jätta päris pikki tekste, kuid need lähevad kohe pärast võtet meelest. Meil on olnud olukordi, kus stseen tuleb paar päeva hiljem uuesti filmida ja ühtki sõna dialoogist ei ole meeles. Suurel laval etendunud rolle ja dialooge aga mäletan veel mitu aastat hiljem.”

Grimm võttepäeva alguses on hädavajalik ja kõigile kohustuslik.
Grimm võttepäeva alguses on hädavajalik ja kõigile kohustuslik. Foto: Aivar Ojaperv

Grimmitoas sünnivad imed

Grimmitoast peab iga seriaalinäitleja kohustuslikus korras läbi astuma. Tarvo Sõmer pääseb sel korral kergelt ja teda vaid puuderdatakse, Kristjan Lüüs peab aga loobuma oma paaripäevasest habemetüükast, sest stsenaariumi järgi on ta igati viksi väljanägemisega. Eks nalja saa selle grimmiga ka. Mõni aeg tagasi tulid turule mingi uus liim ja selle eemaldi. Sarja režissöörile Ain Prosale liimiti sellega ilmatu vägev habe ette – ta nimelt kehastab ise paadialuseid, Sergei-nimeline tüüp tuleb ikka ja jälle mängu. Aga see habe ei tulnud enam ära! Prosa ning grimeerija nägid kurja vaeva ning lõpuks sai režissöör ka valu tunda.
Grimmitoas sünnivad ka “laipade” haavad või vähemalt näidised – kui on välivõtted, siis grimeeritakse kohapeal, kuid keerulisemate grimmide puhul tehakse enne proovitöö.
“Laipadega” stseenid filmitakse üles muide võttepäeva lõpus, sest selleks puhuks tehakse igal juhul uus grimm ning pole mõtet näitlejat päeva jooksul mitu korda grimeerida.
Pisaratega saab grimeerija samuti aidata. Ain Prosa: “Osa näitlejaid oskab pisaraid ise esile kutsuda, osa mitte. Tuleb lihtsalt silmalihased lõdvaks lasta ja küll need tulevad. Kui aga niisama ei saa, siis on silmatilgad abiks.”

Kõik on nagu päris.
Kõik on nagu päris. Foto: Aivar Ojaperv

Kas loll olla on väga loll?

Tarvo Sõmera tegelaskuju Tiit Marvel silmapaistva taiplikkusega ei hiilga. Kas temast kahju pole hakanud?
“Õnneks pole ta ühtlaselt loll,” ei tundnud Sõmer oma alter ego’le eriti kaasa. “Seriaalis lisandub temasse kogu aeg uusi nüansse. Nii Priit Torim “Õnne 13-st” kui ka Tiit Marvel on pikad rollid, ise ka enam ei mäleta, missugused nad alguses olid. Marvel kartis ju verd, viiulimängu, armus järjest. Torimiga sama lugu, küll meeldisid talle tulbid, küll meeldis kalapüük.”
“Sarnased on nad selle poolest, et mõlemad on kõvad naistemehed, aga asja ei saa neist kuidagi,” jätkas Sõmer. “Selliste suhete peal seriaalid elavadki: kui keegi sõlmiks teises seerias õnneliku abielu, kes siis edasi vaataks?”
“Olen kohanud näitlejaid, kes ei taha lollikest mängida,” tunnistas režissöör Ain Prosa. “Tarvo ei karda, ta on päriselus piisavalt mehine mees, et asjast üle olla. Eks meie Marvel sellepärast ole ullike, et naised targemad välja paistaks.”

Töö tõttu on Rainer Kask ära vaadanud kõik “Õnne” seeriad.
Töö tõttu on Rainer Kask ära vaadanud kõik “Õnne” seeriad. Foto: Vladislav Musakko

Üks mees on läbi vaadanud kõik “Õnne” seeriad

Rainer Kask, päritolult Lääne-Viru Simuna mehi, on hakkama saanud ainulaadse tembuga: ta on läbi vaadanud kõik seriaali “Õnne 13” enam kui 750 seeriat. Kuigi Rainer leidis “Õnnest” ka abikaasa – Kadri Kask on nimetatud telesarja teine režissöör – pole ta siiski teleloo suurim fänn, vaid produktsioonifirma BEC tehnikajuht. “Õnne 13” videomontaaž on üks osa tema tööst ja seda on ta teinud tõepoolest seriaali algusest saati.
“Kogemata sattusin sellele tööle,” rääkis Rainer Kask. “Õppisin polütehnikumis elektroonikat. Telemajja otsiti praktikante ja siin ma nüüd olen. Samal alal, kuigi tööandja on vahetunud.”
Kui päris aus olla, siis esimese hooaja “Õnne”-seeriaid Kask siiski ei monteerinud. “Olin juures ja nägin asja, aga esimene hooaeg tehti veel ülekandejaamaga. Keeruline seletada, aga videomontaaži ei ole sel juhul vaja.”
Kui Virumaa Teataja Rainer Kasega jutule sai, oli parajasti laupäeva õhtupoolik. Teleinimeste igapäev see nädalavahetustel töötamine? “Parim aeg sõpradega hängimiseks on mul kolmapäeva hommik,” vastas Rainer Kask.

Kaur Moksi “fotostuudio” ehitati üles produktsioonifirma BEC stuudiosse.
Kaur Moksi “fotostuudio” ehitati üles produktsioonifirma BEC stuudiosse. Foto: Vladislav Musakko
Esialgu veel proov – kui läks seriaali tegemiseks, paluti Virumaa Teatajal fotoaparaat korraks ära panna.
Esialgu veel proov – kui läks seriaali tegemiseks, paluti Virumaa Teatajal fotoaparaat korraks ära panna. Foto: Vladislav Musakko
“Kättemaksukontori” salvestus.
“Kättemaksukontori” salvestus. Foto: Vladislav Musakko
Tagasi üles