/nginx/o/2011/07/11/667202t1h94c2.jpg)
Hea oli kohalikust lehest lugeda järjekordset arvamusartiklit (VT 17. november 2011) Rakvere haigla teemal. Meeldiv on tõdeda, et oleme jätkuvalt olulised ja vajalikud ning et paljudele, sh maavanemale, läheb raviasutuse käekäik vägagi korda.
Rain Sepping: Ebavõrdsuse vastu tuleb võidelda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endise ettevõtjana keskendus maavanem oma artiklis mitmele haigla makroökonoomilisele näitajale. Arvan, et pesupesemise ja töötervishoiuteenuse kuluanalüüsi pole enamikul lugejatel kuigi huvitav jälgida, ning siinkohal kinnitan, et üldises plaanis on Rakvere haigla majandus heas korras ja meie likviidsusnäitajad kõrged. Sellele väitele võib iga huviline kinnitust saada krediidiinfo reitingutest ja Äripäeva koostatud edetabelitest maakonna parimate ettevõtet kohta.
Usun, et ettevõtte juhtimisega seotud teemade käsitlemisest tõuseb enam tulu, kui seda tehakse haigla nõukogu või juhatuse koosolekutel. Viimase koosseisu määrab nõukogu, kelle valib haigla omanikest moodustuv üldkoosolek. On mõistlik teha ettepanekuid haigla nõukogu koosseisu kohta haigla omanikele ehk maakonna kohalikele omavalitsustele. Samas on mul haigla juhina ootused meie riigi tervishoiupoliitika suhtes, mille täitumisele saaks maavanem kui riigi esindaja kohapeal kindlasti kaasa aidata.
Leian, et esmase ülesandena on vaja vähendada ebavõrdsust, mis on tekkinud kapitaliinvesteeringute jagamisel haiglate vahel. Tegutseme ju kõik ühel meditsiiniteenuste turul. 2003. aastal võeti vastu valitsuse määrus haiglavõrgu arengukavast, mis sisaldas muu hulgas investeeringute plaani Eesti haiglatesse, sh Rakvere haiglasse. Mitme haigla puhul on see investeerimisplaan täidetud (PERH, TÜK, Pärnu haigla) või täitmisel (Ida-Viru keskhaigla), kuid mingeid märke ega lubadusi, et raha eraldatakse ka Rakvere, Narva ja Viljandi üldhaiglale aktiivravi osakonna remondiks, seni ei ole. Selline poliitika loob piirkondlikku ebavõrdsust, millele tuleks kindlasti vastu astuda.
Loodetavasti aitab maavanem kaasa ka perearstide töö paremale tasustamisele. Perearstide tegevuse piirkondlikust eripärast tulenevad kulud ning erinevate koefitsientide rakendamisega haigekassa poolt tuleks kuluartiklid suurenevate tuludega kompenseerida. Tervishoid on üks tervik ning perearstide käekäigust – ja ennekõike nende olemasolust – sõltub ka kohaliku haigla tegevus. Valitsus plaanib küll hakata maksma noortele arstidele täiendavat toetust maapiirkonda tööleasumisel, kuid esmalt tuleks mõelda nendele, kes meil alles on. Praegune olukord on murettekitav.
Kolmandaks probleemiks on haiglate teeninduspiirkonna suurusest tingitud erisused valveringide tasustamisel. Praegu saavad haiglad valvepersonali rahastamiseks ühesugust tasu, kuid arvestades traumapunkti pöörduvate patsientide arvu, on haigekassalt arvete alusel saadav tulu erinevas suurusjärgus. Rakvere haigla on aastaid katnud muude tulude arvelt valvepersonali tegevust, et majas oleksid neli erialaarsti ja nende meeskonnad pidevalt olemas. Majandusliku efektiivsuse huvides oleks mõistlik valvepersonali vähendada miinimumini, kuid omanike survel me seda siiski teinud ei ole. Lahendus võiks olla regionaalsete koefitsientide rakendamine, et põhiseadusega tagatud õigus saada tervishoiuteenuseid meie maakonna inimeste jaoks, lähtudes nende asukohast, ei halveneks.
Usun, et mõttevahetus nendel teemadel teenib üht eesmärki – säilitada senised tervishoiuteenused Lääne-Virumaal raskete aegade kiuste.