Kirjanduslinnade põletaja

Kirjanik Kai Aareleid kõneles kohtumisõhtul kirjutamise ja tõlkimise isiklikust tagamaast. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Juured, mälu ja mäletamine on kirjanik Kai Aareleidile hingelähedased teemad. Need kumisevad tema proosas ja luules. Tõlkija ja dramaturgina naudib ta alltekste ja pausidesse kirjutatud lugu.

Öeldakse, et veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib. Miks veri, milles kaheksandik venelast, Kai Aareleidi kirjutama ja tõlkima kehutas, teavad ehk tähed. Need, mis taevas, ja need, mis raamatus.

Psühholoogiaõpingud Tartus vahetas Kai Aareleid dramaturgia tudeerimise vastu Soome teatriakadeemias. Kirjutamine tuli tema ellu tõlkimise kaudu.

Rajavalikul olid tähisteks nii soe lapsepõlvemälestus, kuidas vanaisa luges vanaemale ikka ja jälle ette oma lemmikraamatuid, kui ka “juba mõned keeled ära õppinud” noore naise teadlikuks saamine sellest, et paljud raamatud, mida ta naudib eesti keeles, on tegelikult hoopis muudes keeltes kirjutatud. “Sain aru, et keegi teine on kirjutanud selle eesti keelde, et see on tõlgitud. Kuidas see kõik saab kõlada nii eestikeelsena?!” Henno Rajandi ja August Sanga tõlgetest ammutab ta tänini häid lahendusi ja sõnu.

“Ise kirjutamine on tohutu risk, tõlkimisel on teine tekst, mida pidi ronida, pole tühja lehe hirmu,” sõnas Kai Aareleid Lääne-Virumaa keskraamatukogus lugejatega kohtumisel. Ta rääkis, et armastab kirjutada lühikesi peatükke, kustutada kõik, mis tundub liiast, “jätta tekst nii napiks, kui saab”. Kirjutamislaad, mida on nimetatud filmilikuks, tuleneb dramaturgiharidusest, oletas Aareleid. “Teatris on tekstist olulisem alltekst,” märkis kirjanik.

Kai Aareleidi romaanides kõneleb aeg oma lugu inimeste elukäigu kaudu. Romaan “Vene veri”, Virumaa kirjandusauhinna kunagine nominent, on juuripidi kirjaniku suguvõsas. Diplomaadist abikaasa ja nelja lapsega aastal 2007 Peterburi asunud, otsustas naine kirjutada isikliku ilukirjandusliku uurimisprojekti oma venelannast vaaremast, kellelt on ta pärinud nii välimuse kui ka temperamendi. “See on kiri, kahekõne 21. sajandi naise ja oma vanavanaema vahel,” ütles ta.

Raamatu vastukajana on tulnud paljud inimesed talle rääkima oma vene juurtest, mida rahvusliku ärkamise ajal alateadlikult varjati nagu “jooksvat sukasilma või musti küünealuseid”. Kai Aareleid leidis kirjutades mõistmise: juured lihtsalt on ja “seda ei saa olematuks teha”. “See tähendas paljude asjade sõnastamist, mida argielus ei tee, sest pole aega ega võimalust,” lausus ta.

Romaani, mille kaardimängust inspireeritud mitmekihiline pealkiri “Linnade põletamine” osutus teistesse keeltesse vahendamisel kõvimaks pähkliks, kirjutas Kai Aareleid Tartust, ühest lapsepõlvest 1950.–1960. aastatel, kus põletatakse mitu silda ja elu. “Juured, mälu ja mäletamine on minu teemad,” nimetas ta.

“Linnade põletamise” põhjal kirjutas Aareleid näidendi Eesti Draamateatrile. “Selle kirjutamine oli uskumatult keeruline,” tunnistas ta. “Sain aru, et teise teksti on palju kergem dramatiseerida. Võõra teksti puhul on see pigem käsitööoskus, enda teksti puhul tekkis küsimus, kuidas last mitte koos vanniveega välja visata – kumb liin on põhiline ja millise ma välja jätan,” lausus ta.

Luuletusi on Kai Aareleid ilmutanud kahe kogu jagu: “Naised teel” ja “Vihm ja vein” ilmusid mõlemad aastal 2015. Luuletusi tavatseb kirjanik ettelugemistel nimetada tekstideks, et kuulajat mitte ära ehmatada.

Keeled on Kai Aareleidi juurde tulnud eri teid pidi. Koolis said selgeks inglise ja vene keel. Soome keelt rikastas õppimine Soome kõrgemas teatrikoolis, hispaania keele sai suhu suurest armastusest selle keele vastu. Portugali keelest eestindamise oskuse laeks nimetab Aareleid Paulo Coelho teoste vahendamist.

Enda tõlgitud raamatutest peab Kai Aareleid olulisimaks Javier Maríase “Oxfordi romaani”, mis oli tõlkija sõnul talle keeleliselt suur väljakutse, üheks lemmikuks aga Jukka Viikilä teost “Akvarellid Engeli linnast” – Helsingi linnaarhitekti Johan Carl Ludvig Engeli fiktiivset päevaraamatut aastatest 1816–1840. “See on hästi ilus raamat, hästi musikaalne raamat. Pausidesse kirjutatud lugu, kus mängivad ütlemata jäänud asjad. Pausid täidab lugeja oma praeguse aja teadmistega,” märkis ta.

Aareleid jutustas, et see Viikilä raamat jäi talle silma, kui ta töötas Loomingu Raamatukogus toimetajana, ent ta pidi selle väljaandmisest loobuma, sest teine kirjastus oli ostnud avaldamisõiguse. “Oli kole kahju,” sedastas naine. Ta kurvastas pisut ja muretses, kas sellele leitakse ikka hea tõlkija. “Paari nädala pärast helistati mulle ja pakuti seda tõlkida,” kõneles ta ühest ilusast juhtumusest. “See on mulle kuidagi endalik raamat,” lisas ta.

Kui lugejatel veab, üllatab Kai Aareleid neid kunagi hoopis ootamatus žanris teosega.

Nimelt kirjutas üks blogija mullu ilmunud jutukogust “Salaelud” ajendatult, et Kai Aareleid võiks kätt proovida krimikirjanikuna.