/nginx/o/2008/07/01/53413t1hffa6.jpg)
Haldusreformist on räägitud juba ammu, pea vist oma paarkümmend aastat. Kui hädavajalik, kasulik ja ratsionaalne see pidavat olema. Aga elanikele olevat see kohe lausa taevamanna ning paradiis. Algul loodeti initsiatiivile altpoolt, siis visati ergutuseks ka präänikuid – äsjane suurvald sai riigilt mõne miljonikese taskurahaks. Kuid summad kuivasid aja jooksul kokku ja nüüd masu järellainetuses pole heldeid annetusi oodata.
Niisama see liitumisasi just nagu edasi ei liigu. Hiljuti oli kuulda mõne poliitiku kurjakuulutavat urinat: kui asi vabatahtlikult ei edene, viime liitmised läbi ülevat poolt, sundkorras.
Mina sellise liitumise kasulikkuses vallaelaniku vaatevinklist lähtudes kahtlen. Suures omavalitsuses jääb võim elanikule märgatavalt kaugemaks. Väiksemas omavalitsuses on kõik käe-jala juures. Saad oma probleemidest igal ajal rääkida, pealegi kõik tunnevad üksteist. Mida suurem on omavalitsus, seda kaugemale jääb võim rahvast ning seda enam on formalismi ja bürokraatiat.
Suur vald, mis on mitmest kokku pandud, suutvat palju rohkem. Muidugi, kamba peale kokku on ka raha rohkem. Ent üleb ju vanasõnagi, et kus on rohkem sööjaid, seal on vedelam lake. Ega siis raha kusagilt juurde ei tule. Kujutlegem näiteks liitvalda, kuhu kuuluksid 6-7 praegust omavalitsust, sealhulgas mitu väikelinna.
Kui puudub asumeid ühte liitev korralik teedevõrk ja omavaheline normaalne bussiühendus, oleks see palju kiidetud ühtsus vaid formaalne. Kui nüüd saakski kamba peale ühe suurema sotsiaalobjekti püsti panna, siis ainult vaid ühes servas elavate vallaelanike rõõmuks. Kuid mis kasu oleks sellest suurvalla teises servas elavatele maksumaksjatele? Pigem jääb ühise ehitamise ajal teise vallaserva probleemide lahendamiseks veelgi vähem rahalisi vahendeid. Kas nii ei teki lõpuks mitte uus ääremaastumine?
80ndatel püüdis omaaegne kommunistlik diktaator Nicolae Ceausescu näidata Rumeeniat edukaima sotsialistliku riigina. Selle üheks näiteks pidi saama massiline elamuehitus, korteridefitsiidi kaotamine, aga riigil nappis selleks otstarbeks raha. Tähendab, tuleb projekteerida odavamaid kortermaju, ja nii mindigi omapärast teed. Mõeldi, et miks ei võiks kokku hoida näiteks kommunikatsioonide arvelt? Ega siis keegi kogu aeg WCs poti peal istu, vannis ligune või pliidi ees toitu vaarita.
Ja nii pandigi püsti majamonstrumeid, kus oli 2-3 korteri peale üks vannituba, üks WC ja üks köök. Kokkuhoid missugune. Aga kas selline ökonoomika ka värsketele korterisaajatele meeldis? Eriti juhul, kui naabriks sattus näiteks räpakas joodik või mõni kiuslik põikpea.
Haldusreformist unistavad eelkõige ikkagi Tallinna poliitikud, kellel on endil kõik hüved käe-jala juures ja taskud raha täis. Provintslaste tegelikud mured neid eriti ei morjenda. Vanemaealised meenutagu omaaegset kolhooside kokkuliitmist. Mitmest vaesest ei saa kokku ühte suurt ja rikast. Ning kui tookord suurte majandite keskused õitsesid ja arenesidki, siis samas ääremaad kiratsesid ja surid vähehaaval välja.
Omavalitsuste mõtlematul ja sundkorras liitmisel varitseb täpselt sama oht. Kui keeta suppi kastruli asemel suures pajas, ega siis supp sellest veel paremaks ei muutu. Rammusus sõltub pigem ikka sellest, mida ja kui palju sinna patta pannakse. Mõttetu reformimise ja liitmise asemel tuleks mõelda pigem, kuidas saaks suurendada valdade tulubaasi. Pole vaja Ceausescut mängida.