Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/09/28/770790t1ha30b.jpg)
Ajaloolased kinnitavad, et ajalugu pidavat korduma ja kordus on enamasti eelnenu farss. Ma tahan kirjutada fosforiidi ümber puhkenud kirgedest, kahju on kasutada väljendit “farss”. Mida laadalikult humoristlikku on selles, kui meie jalgealune tahetakse tühjaks kaevata?
Kuid kordusega ongi ajaloos tegemist. Keskealine ja vanem põlvkond mäletab seda kirge, mis haaras pea veerand sajandit tagasi kogu Eesti rahvast, kui ETV toimetaja Juhan Aare ja tema abilised jõudsid uurimistöö tulemusena faktidega tõestatud järeldusele, et fosforiidikaevandamise plaan Virumaal on reaalsus ja on vaid aja küsimus, mil kopad maasse lüüakse.
Tulemus? Ott Kool tegi emotsionaalseid saateid raadios, mida kuulati hingevärinal üle Eesti. Alo Mattiisen lõi protestilaulu “Ei ole üksi ükski maa”, mille eesti tuntud popstaarid esitasid publikule ühise võitlushüüuna. Tudengid kandsid kollaseid särke protestiks fosforiidi kaevandamise vastu, väljend “fosforiit” pani rahvuslikult meelestatud inimesed krõbedaid väljendeid kasutama.
Iga ajaleht pidas oma kohuseks geoloogidelt ja teistelt asjatundjatelt tellida artikleid, mis tõestaks, kuidas selline kaevandus hävitab esmalt Virumaa koos puhta põhjaveega, siis juba ülejäänud nõukogude okupatsioonist veel puutumata Eesti. Rajoonilehe Punane Täht (Virumaa Teataja eelkäija) veergudel ei pidanud paljuks sõna võtta Lennart Meri, akadeemik Endel Lippmaa jt.
Kaduva põhjavee kõrval oli suur hirm Venemaalt lähtuva võõrtööliste laine ees. Põhjaveega koos ähvardas kaduda kogu eesti rahvas, vähemalt Virumaalt kindlasti. Migrantide jaoks projekteeriti ju Rakvere külje alla Pagusoole paneelmajadest küla. Vahepealsetel ehitusbuumi aastatel tahtsidki itaallased just seda edasi arendada, nüüd juba kohalike jaoks. See jäi hääbuva majanduse tõttu soiku.
Akadeemik Anto Raukas ütles, et ükskord hakatakse fosforiiti kaevandama niikuinii. See oli kommentaariks VKG Grupi soovile alustada proovipuurimistega. Ka teised teadlased võtsid sõna tänapäevase võimaliku fosforiidikaevanduse asjus. Mäletan, et üks asjamees ütles, et nüüd saaks fosforiidi kätte juba nagu inimeselt neerukive eemaldades – juhe sisse ja kivid imetakse välja. Umbes nii oli see jutt.
Veel räägiti, et maailma 7 miljardit inimest on järjest raskem toita, kui põldude saagikust järsult ei tõsta. Pealegi rõhutas VKG, et tegu on vaid proovipuurimisega, ja eks siis tulemused näita.
Paraku arvan ma, et see oli katse valuläve mõõta. Äkki on masu ja oodatav jätkuv kriis virulased tuimaks teinud. Eks mõju ju farsina, kui üks reformierakondlane, Kalle Kallemets, on VKG fosforiidiprojekti propageerija, aga teine sama erakonna liige, keskkonnaminister Keit Pentus, teatab riigikogu kõnepuldist, et sellest on ta lugenud vaid ajalehest ja isegi “üldgeoloogiline uurimistöö on võimalik ainult juhul, kui kohalik omavalitsus, st kohalikud inimesed, peavad seda vajalikuks, soovivad seda. Täna mina seda kuskilt ei näe”. (Riigikogu stenogramm 23.11 2011.) Sel moel farssi klassikalises mõttes etendataksegi!
Pika vinnaga eestlased ju on, aga seekordki läksid virulased n-ö põlema. Just vanem ja keskealine põlvkond, kes hästi fosforiidisõda mäletavad ja selles osalesid. Noored – vastupidi eelmisele kaevandamiskavale – pole massiliselt eriti protestinud. Ehk nad ei tea, mis on selle kaevandamise tagajärg, või neid lihtsalt ei huvita? Äkki orienteeruvad nad oma tööjõudu kasutama põhjamaistes heaoluriikides?
Vaala keskus saaks palju ostjaid – nii ütles üks tuttav, kui uuest kaevandusprojektist kuulis. Eks lähe Pagusoo linnak siis täiega käiku. VKG lubas kuni 700 uut töökohta. Kellele?
Rakvere seisev kinnisvaraturg (korterelamud) saaks hoo sisse, võõrtööjõud kasvataks kohalike kauplusekettide ja lõbustusastuste käivet.
Aga see on juba kuri nali. Olen täielikult nõus maavanem Einar Vallbaumiga, kes teatab eelmises Eesti Ekspressis (17. november “Taani ärimehed pigistavad eestlasest viimast välja”, autor Marian Männi), et just ettevõtjaid peab kaitsma. Ainult küsimus – milliseid ettevõtjaid?
Kujutage ette, kuidas fosforiidikaevandamisest ja -töötlemisest jõukaks saanud ettevõtjad jätavad siia kubjastest tegevjuhid ja kolivad parajal ajal palmisaartele, nende noorem sugupõlv omandab haridust maailma eliitkoolides jne.
Sellisele tulevikule mõtlemine peaks inimesed liikuma panema küll. Pole ju tegu lihtsalt kadedusega – niisugune kohalikele elanikele näkkusülitamine ajab iga inimese tagajalgadele.
Püüame siiski mõelda, kuhu meie siit läheme? Kuid äkki olemegi, nagu teatud ettevõtjad loodavad, piisavalt tuimaks taotud. Või ehk on mõnele otsustajale lubatud kavandatavates kaevandustes väga tasuvat töökohta?