Juhtkiri: Mahetootmise karedam pool

Veised. Pilt on illustratiivne. Foto: Arvet Mägi

Lääne-Virumaa mahetootjad kurdavad, et mahetoodete puhul on kontroll tihe ja nõudmised kõrged, aga samas ei ole võimalik küsida nende eest õiglast hinda. Töötlemine ja turustamine on tootjatele probleemiks.

Eriti oleks vaja arendada köögiviljade mahetootmist, kus üleväetamine ja kemikaalide kasutamine suurtes kogustes on väga kahjulik. Sakslaste eeskujul peaksime mahetoodangut laste- ja tervishoiuasututes toiduks kasutama, leidis Virumaa Põllumeeste Liidu juht Ülo Niisuke.
On olnud ettepanekuid viia Eesti põllumajandus üle mahetootmisele ning lõpetada väetiste ja kemikaalide kasutamine põllumajanduses. Paraku jääb see vist küll ilusaks unistuseks.
Mahetootmine aitab hoida ja säilitada ökoloogilist tasakaalu ning kemikaalideta toit korras hoida meie tervise. Üllad ja tänuväärsed põhimõtted. Kuid tegelikkuses on seda raske saavutada. Nagu praktika on näidanud, eelistatakse tervislikule mahetoodangule ikkagi niinimetatud rämpstoitu. Ja määravaks saab siin kaine kalkuleerimine: rämpstoit on lihtsalt tunduvalt odavam mahetoodangust. Kui on valida, kas osta mittemahetoodangut ja saada kõht täis või eelistada mahetoodangut ja tühja kõhtu kannatada, siis ei kerki ilmselt küsimustki, kumma variandi inimene valib.

Samas pole koonerdamine kokkuhoid, eriti siis, kui see käib tervise arvel. Kõikvõimalikud ekseemid ja muud tervisehädad on paljuski põhjustatud üleväetamisest ja kemikaalidest küllastunud toiduainetest. Kuid see tarkus, et niinimetatud rämpstoidule eelistatakse mahetoodangut, võib teinekord kohale jõuda lootusetult hilja, kui inimene on ebatervislikult toitudes endale hammastega haua kaevanud.
Eesti köögi-, juur- ja puuviljade puhul võib lohutuseks öelda, et isegi need, mis ei kanna maheda silti, on lõuna poolt sissetooduga võrreldes mahedamad. Meil kasutatakse ju vähem mürke, sest meie külm kliima meeldib vähem ka kahjuritele ja seetõttu on vähem vaja neid mürgitada.