Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/05/04/13083947t1h42dd.jpg)
/nginx/o/2019/02/26/11826948t1h207b.jpg)
Lauslibe parkimisplats saab samm-sammult kobamisi, võõraste autode ning abikaasa külge klammerdudes ületatud. Jõuan elusana teatri väikesesse majja. Pärast sellist riskantset teekonda tekib nõudlik soov: Vallo Kirsi lavastus “Kinnine kohus” lihtsalt peab seda kõike väärt olema.
Niisuguse emotsiooni pealt etendust vaatama asudes osutus laval toimuv eriti kummastavaks. Esimestest fraasidest saab selgeks, et tegevus toimub nii-öelda teispoolsuses, seega ei püüa ma sellest ka siinkohal saladust teha. Jean-Paul Sartre’i kolme tegelast, keda teener ükshaaval ruumi saadab, ei seo justkui miski. Selles jõuavad nad ise ja ka vaatajad selgusele.