Lühike lõpmatus

Põrgusse satub igasuguseid tüüpe. Garcin (Peeter Rästas) ja Inès (Anneli Rahkema) saavad sotid selgeks pärast elu. Foto: Heikki Leis

Lauslibe parkimisplats saab samm-sammult kobamisi, võõraste autode ning abikaasa külge klammerdudes ületatud. Jõuan elusana teatri väikesesse majja. Pärast sellist riskantset teekonda tekib nõudlik soov: Vallo Kirsi lavastus “Kinnine kohus” lihtsalt peab seda kõike väärt olema.

Niisuguse emotsiooni pealt etendust vaatama asudes osutus laval toimuv eriti kummastavaks. Esimestest fraasidest saab selgeks, et tegevus toimub nii-öelda teispoolsuses, seega ei püüa ma sellest ka siinkohal saladust teha. Jean-Paul Sartre’i kolme tegelast, keda teener ükshaaval ruumi saadab, ei seo justkui miski. Selles jõuavad nad ise ja ka vaatajad selgusele.

Nad on eri riikidest, erinevad soo ja orientatsiooni poolest ning koguni nende surma asjaolud on erinevad. Mille järgi siis just need kolm sellesse ruumi saadetakse? Või oleks õigem küsida – mille eest? Ehk peaks vastust otsima nende tegudest.