Lauslibe parkimisplats saab samm-sammult kobamisi, võõraste autode ning abikaasa külge klammerdudes ületatud. Jõuan elusana teatri väikesesse majja. Pärast sellist riskantset teekonda tekib nõudlik soov: Vallo Kirsi lavastus “Kinnine kohus” lihtsalt peab seda kõike väärt olema.
Niisuguse emotsiooni pealt etendust vaatama asudes osutus laval toimuv eriti kummastavaks. Esimestest fraasidest saab selgeks, et tegevus toimub nii-öelda teispoolsuses, seega ei püüa ma sellest ka siinkohal saladust teha. Jean-Paul Sartre’i kolme tegelast, keda teener ükshaaval ruumi saadab, ei seo justkui miski. Selles jõuavad nad ise ja ka vaatajad selgusele.
