Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/12/01/859686t1h048c.jpg)
Tõnis Mägi ütleb, et kes lavale läheb, sellele peab väga korda minema see, mida ta teeb. Muusik peab seisma ise oma loo taga - ta on looja.
On üks juhtum, mida sina, Tõnis Mägi, kindlasti ei mäleta, aga mis mulle on eluks ajaks meelde jäänud. See juhtus peale Moskva olümpiat, olin tol ajal Tallinnas taksojuht ning kesklinnast istusid peale sina, üle liidu tuntud täht. Juhtub, et mõni räägib taksos kogu eluloo ära ja ma imestasin, et laval nii impulsiivne artist “spasiite, spassiite razbiitoe serdse majoo”, tohutu elaaniga vulkaan, esinema harjunud mees ei vaheta ühtegi sõna. Kui sa isegi taksojuhtidega ei räägi, kes siis publik on?
Laval tuleb esineda igasugustele inimestele. Üks on inimese igapäevane elu ja hoopis teine tema lavaelu. Õige on, et lavaelu on ikkagi mask ja selle maski pead sa riputama nagisse, kui lähed oma tavaellu, rollid jäägu teatrisse.
Taksoreisijana tavaelus eelistad olla endassetõmbunud?
Inimene ei ole ju üheplaaniline, olgu ta oma olemuselt kes tahes. Igaüks tahaks vahel olla omaette ja mitte esineda. Kui mask, millega inimene on laval, kleepub näo külge ka mujal, siis seda on piinlik vaadata ja tajuda. Meie kultuuris on inimesi, nimesid nimetamata, kes esinevad ka siis edasi, kui nad võiksid olla täitsa vabalt need, kes nad on tegelikult.
Tahaks küsida midagi väga isiklikku, aga alustaks vene roki isast, religioossest ja mitmepalgelisest Boris Grebeshnikovist, ansambli Akvaarium loojast. Minu arvates olete millegi poolest sarnased, kas olete koos esinenud?
Grebenshikoviga ma koos esinenud ei ole, aga olen ta kontsertidel käinud, mulle ta meeldib.
Vot see Grebeshnikov on vene meelelahutustööstuse kohta öelnud: läbini mäda ja ebasiiras. Kas see käib ka Eesti ajaviitetööstuse kohta või on ainult Venemaal nii?
Ma arvan, et meil Eestis meelelahutustööstus puudub, me ei saa võrrelda Venemaad Eestiga, selleks on mastaapide vahe liiga suur. Me ei saa võrrelda isegi Soomet ja Eestit, sest Eesti on Eesti, ta on nii meeletult väike. Ometi on siin oma kirjutamata seadused, mida võiks tähele panna. Meil on natuke teistmoodi kui mujal maailmas.
Ühesõnaga, väikeses Eestis on popkultuuriga asjad korras, siin on kõik ehtne ja karge?
Ei, ma ei arva nii. Arvan, et kõike on olemas. Kui inimene läheb lavale, siis ta peab uskuma, mida ta seal teeb, talle peab see väga korda minema, lihtsalt üliväga meeldima, siis on ta siiras. Reeglina artistid, kellel on midagi öelda, kes kirjutavad muusikat ja ka tekste – nad seisavadki oma loo taga. Nii nagu Grebeshnikov, nii nagu Eplik, Jarek Kasar, Riho Sibul, Mari Kalkun – ühesõnaga, loojad. Aga muidugi, kui inimene lihtsalt eputab, esineb esinemise pärast, et ma näitan teile, milline hääl mul on ja kuidas ma oskan laval hüpata, unustades tuuma, mis selles muusikas on, siis see on võlts.
Viimasel ajal räägitakse palju massikultuurist, popmuusika ei saagi kanda sügavat sõnumit, sest seda tehakse raha pärast ja publik võtab massikultuuri rohkem kui meelelahutust. Ometi oled sina erand, oled isegi luterlikult peapiiskopilt saanud auhinna. Millises positsioonis sa selle vastu võtsid, kas kui siseringi mees või koguduse sõber?
Kuulun Viljandi Jaani kogudusse. Ainult sõber nüüd küll mitte, kogu austusega suhtun kiriku nõukogusse. Ma pole selleks omalt poolt küll midagi teinud, et mulle see auhind anti. Küsisin siis, miks see autasu on, ja öeldi, et minu laulude eest.
Tõnis, kui tohib su raamatust “Müümata naer” meenutada üht su unenägu: suur, pisut laokil mõisa saal ja see on otsast otsani täis erineva vanusega klavereid, muidu on instrumendid heas korras, aga ometi on eranditult igal pillil mingi viga. Sinu osa on neid parandada. Su publik ongi nagu klaverid – pole täiuslikke inimesi, igaühel on oma vead ja hingemõrad. Ja mitte kõigile ei ole antud siin Eestimaal seda rolli – parandada südameklavereid. Kas tunnetad prohvetlikku kutset, nagu Juhan Liiv?
Kõigepealt, ma tänan, et sa niimoodi näed. Ma ise ei taha nende asjade üle nii arutada. See ei vii kuhugi, kui ma n-ö iseenda nabas sorgin. Olen selle analüüsimisest ja arutlemisest loobunud, kuna see käib niikuinii üle minu pea. Aga mis puudutab unenägu, siis ei kanna see mitte ainult ühte sõnumit. Prohvetlik on kindlasti, et klaverid on ühes ruumis, mis tähendabki, et nad on ühes ruumis. Ja juba ülemöödunud aastal saigi minust Eesti klaverimuuseumi kuratooriumi liige. Muuseum tuleb Helme mõisa ja 16 klaverit on olemas.
Ja ongi mõis ja klaverid, seesama unenägu, nüüd ta siis materialiseerub. Nendes asjades ei ole nii, et üks liita üks on kaks, tavaline matemaatika siin ei toimi. Kui sinu peopesale langeb kümme piiska vett, siis see ei ole kümme tilka peopesal, vaid sellest saab üks piisk.
Samas raamatus “Müümata naer” kirjeldad pilti lapsepõlvest, kus korraga sammuvad elevandid Pelgulinnast läbi – tsirkus on linnas. Illusionist Kio ja kloun Karandaš, akrobaadid. See muusika, need lõhnad, millegi eriskummalise ootus. Tsirkus oli kaubamaja vastas, õhtusel etendusel tõsteti lõvi masinavärgiga lae alla, heideti peale sinine atlasriie ja ühtäkki oli puur tühi. Ime. Kas leidsite elu jooksul lõvi ikka üles?
Aa, jälle see piibli sümboolika. See kõik, mis puudutab nii suurt temaatikat, mina saan ainult tunnetuslikult sellele vastata ja ka kõhklusega. Sellega on nii, et sa istud klaveri või kirjutuslaua taha, hakkad kirjutama laulutekste ja ühel hetkel tuleb vaim peale, eesti keeles on niisugune ütlus. Ja korraga märkad, kuidas sulg krabiseb, justkui keegi juhiks su kätt. Muide, “Müümata naer” tuleb 8. detsembril välja uues kuues, olen sinna kolmandiku juurde kirjutanud.
Väga huvitav raamat. Pöörduksin tagasi selle mõtte juurde, et keegi nagu juhtis su kätt. Kas “Koit” sündis just nii?
“Koit” sündis niimoodi jah. See oli lihtsalt äkitselt olemas.
Aga sa unustasid ju meloodia ära, harmoonia oli meeles, aga meloodia?
Jah, aga see tuli tagasi. Palvetasin selle pärast, ja tuli tagasi. Ta kuidagi teistpidi, see viis, tii-ta-taa, ta-dadadaa, see tuli kuidagi teisiti. Need on ühed sellised värgid, mida on väga raske seletada. Peab lihtsalt kogema.
Aasta oli vist 1988, kui seda lauluväljakul esitasid. Niisugust aega ei tule ju enam kunagi tagasi. See juhtub inimese elus vaid üks kord.
Sellist aega ei tule enam nii või teisiti mitte kunagi. See on see panta rei, nagu kreeklased ütlevad, et jõkke astud ainult üks kord. See oli midagi erakordset, tunne oli, nagu oleks sind lülitatud ühte suurde vooluringi, inimesed hoidsid ju üksteisel kätest kinni, ja sina seal ees laulad, oled ühes vooluringis ja see raputas nii psüühiliselt, vaimselt kui füüsiliselt väga läbi, see on selline ...
Mulle on üks mees öelnud, ime et sa ellu jäid. Mul olid ju peopesad veriseid täppe täis, nagu oleks ma pigistanud siili või nõelapatja. See oli meeletu energialaks, mis sealt läbi käis. Kogu nõukogude aja hirm, kannatused ja lein, kõik tuli ühel hetkel minul vastu võtta. Peale seda, tundliku inimesena kusagil 90ndatel, ei leidnud ma enam pidepunkte, oli vaja olla omaette, lausa kloostrisse oleks tahtnud minna, et saada rahu ja puhkamist. Et mõelda edasi, kuhu vadid, mees, quo vadis.
Jaa, võimas. Tõnis, kas niisugust Eestit tahtsimegi, pooled otsivad tööd välismaalt, ei ole isegi oma raha enam, elekter ähvardab minna vabaturule, lubavad muudkui hinnatõusu. Vaatamata “Koidule” pole Eestit nagu eestlastele enam olemas.
Mitte ainult Eestis pole asi, me peame vaatama seda maailmapilti laiemalt. Pole enam 30ndate aastate Eestit, millest kõik unistavad, kui olime omaette riik ja kõik oli väga hästi. See, mis praegu toimub maailmas, näitab ju selgelt, et jõuame väga suurte muutusteni.
Vendade Strugatskite ja Andrei Tarkovski filmis “Stalker” on üks tuba keelatud tsoonis, kus täituvad kõik soovid.
Soovide tuba oli see, seal ilmnesid inimese tegelikud motiivid.
Jah, seal täitusid inimese alateadlikud soovid, tuli välja see, kes sa tegelikult oled. Nii läks keegi mees õilsa plaaniga tsooni oma vennale surmahaigusest paranemist tooma, aga soovidetoas ootasid teda kullaämbrid – mammon vaatas vastu. Ma tõmban paralleele Eestiga, ütleme “Koit”, aga mõtleme kullaämbreid.
Jah, mammon. Muide, seesama Stalkeri pilt oli mul silme ees, kui ma “Koitu” lõin. Kummaline, et sa seda siin meenutad.
Ja veel need klaverid, maestro. Tänan vestluse eest.
Ma tänan.