Rakvere linnavalitsuses avab uksed Eesti Arhitektide Liidu kuraatorinäitus "Liginull"

Rakvere linnavalitsuses avab uksed Eesti Arhitektide Liidu kuraatorinäitus "Liginull".

FOTO: Erakogu

Reedel, 15. märtsil kell 14 avatakse Rakvere linnavalitsuses Eesti Arhitektide Liidu kuraatorinäitus "Liginull", mis uurib, kuidas peaks arhitektuur reageerima ärevatele teadetele meie koduplaneedi ülekuumenemisest. Muu hulgas otsitakse vastust küsimustele, miks on eestlaste ökoloogiline jalajälg maailmas jätkuvalt üks suuremaid ja kuidas seda muuta. Näitus jääb avatuks 29. märtsini.

"Näituse peamiseks ajendiks on 1. jaanuarist 2020 kehtima hakkavad hoonete liginullenergianõuded, mille eesmärgiks on vähendada oluliselt Eesti hoonete kasvuhoonegaasiheitmeid ja seeläbi anda omapoolne panus katastroofiliste kliimamuutuste ärahoidmisse," selgitas näituse üks kuraatoritest, arhitekt Mihkel Tüür. "Uute regulatsioonide mõõtkavaks on üks hoone ja ajaskaalaks 30–50 aastat. Kuraatorinäitus võtab laiema vaatenurga, küsides, kas iga lähenemine, mis ei vaatle probleemi kogu planeedi mõõtkavas, holistiliselt ega vähemalt 100-aastases perspektiivis, pole paratamatult läbikukkumisele määratud."

Eesti Arhitektide Liidu projektijuht Ingrid Kormašovi sõnul oli näitus "Liginull" esmalt üleval jaanuarikuus Tallinnas, seejärel Tartus. "Kuraatorinäitused teevad alati Eestis ringreisi, üks olulisi eesmärke nende korraldamisel ongi, et nad jõuaksid Tallinnast kaugemale. Ka meie eelmine kuraatorinäitus, lasteaedade arhitektuurist rääkiv "Mängiv inimene" oli eksponeeritud mitmetes linnades, sealhulgas Rakveres (jaanuaris 2015 Rakvere teatris)," märkis Kormašov.

Rakvere linnaarhitekt Angeelika Pärna kutsub kõiki näitust külastama ja kaasa mõtlema: "Elu ja siis antud hetkel (tehis)keskkond ei ole nii must-valge, nagu me tahaks seda lihtsustatult näha. Me vaatame korda tehtud ja hoolitsetud maju ehk kodusid kui hubaseid pesasid, aga ei analüüsi seejuures, kas neid vooderdati vahtpolüstürooli või villaga. Me saame juba mõistusega aru ning tunnistame endale, mis vahet on rongi või autoga sõitmisel keskkondlikust vaatenurgast. Oskame ka hinnata, millega ja kuidas saavutada väiksemaid halduskulusid hoone ekspluatatsioonis hoidmisel, kuid ei analüüsi energiakulu, mis läks nende materjalide tootmisele."

"Olgugi et tegemist on arhitektuurinäitusega, ei ole selle huvikeskmes ainult ruum kui vorm. Näitust ette valmistades sai meile selgeks, et uued olud ei pruugi tulevaste hoonete vormi eriti mõjutada. Oluliselt enam muutuvad ilmselt hoiakud ja mõtteviisid, millega hooneid edaspidi kavandatakse. Sestap on näitus vormilise asemel ennekõike sisuline, fookusega ruumil kui sisul," selgitas kuraator Eik Hermann.

Muu hulgas pakub näitus vastuseid järgmistele küsimustele: mida tähendaks maailmale ja Eestile, kui kliima soojeneks 2100. aastaks kuni +4 °C, kuidas on soojenemine seotud kasvuhoonegaasidega, kui palju peaksid kasvuhoonegaaside heitmed vähenema, et tagada elamisväärne planeet ka tulevastele põlvedele, kas näiteks üks tonn CO2 ekvivalenti on palju või vähe, mitu kilomeetrit autosõitu see tähendab või mitu tonni tsementi sellega toota saab?

Samuti uuritakse, miks on eestlase ökoloogiline jalajälg tervelt kolm korda suurem kui lätlasel ja rootslasel, milline on Eesti hoonesektori panus kasvuhoonegaaside heitmesse, kuidas see panus hoonesektori osade vahel jaotub ja millised on trendid, mida Eestis praegu tehakse, et jalajälge vähendada, kas sellest piisab ja mida teha, et meie jalajälg ka päriselt vähenema hakkaks.

Tagasi üles