Ja siis on meil ka inimesed, kes seda kõike saavad, aga ringlevad ikka sotsiaal- ja justiitsasutustes visalt edasi. Mida me siis valesti teeme? Tegelikult mitte midagi muud kui ainult seda, et meie teenused on liiga sirgjoonelised ja lühinägelikud ega arvesta inimest tervikuna. Meil on puudu arusaamisest, kui oluline on arvestada inimese perekonda ja kui palju see teda mõjutab.
Kodututele ehitame lehtla ja puksime nad linnast välja, alkohoolikule süstime ampulli ja saadame anonüümsena gruppi, lapse lükkame psühholoogi või kriminaalhooldaja uksest sisse, et ta “korda tehtaks”. Kuid me ei arvesta sellega, kust inimene tuleb, milline on tema roll oma peresüsteemis ja millised on sealsed suhted, ehk me ei tegele probleemi põhjustega. Miks on mõni täiskasvanu juba aastaid töötu või sõltlane, kui kõik võimalused olla funktsionaalne on olemas? Miks püsivad mõne lapse käitumisprobleemid või enesevigastamine, kuigi spetsialistid tema ümber jooksevad hommikust õhtuni? Sest me keskendume tagajärgedele: kui oled kriminaal, on meil sulle vangimaja; kui oled sõltlane, pakume sulle tabletti; kui oled kodutu, lähed varjupaika … Sind on sildistatud ja saad “ravi”. Põhjuste väljaselgitamine pole teenuste nimekirjas, me ei tegele sinu kui inimesega – kuidas sa selliseks said? Me kõik sünnime puhta lehena, teadmata midagi sellest maailmast. Meid hakkavad kujundama pere ja kasvukeskkond, hoiakud ja suhted, hirmud ja oskused, kogemused ja nõudmised, perekonna ajalugu ja käekäik, oleks rumalus nende mõju alahinnata.
/nginx/o/2019/03/13/11864146t1ha1d1.jpg)