Tulipunaste rooside kriipivad okkad

Salapärane roosikimp sütitab Marina (Silja Miks) fantaasia. Foto: Gabriela Liivamägi/Rakvere teater

Proua, teile on kiri! Itaalia margiga, Rooma postitempliga, aga saatja aadressita ... Roosidega kaardike. Süda hakkab kiiremini põksuma ... “Helget õnne, tuhat lille mõttes puistan sinu sülle.”

Salapärast ümbrikku sõrmede vahel mudiv ning sõnumeid piidlev elevil vaataja ei märkagi, et on ajaks, kui teatrisaali laskub pimedus, lavastuses “Kaks tosinat tulipunast roosi” juba sees – nähtamatuna villa terrassil või vähemasti naabrina aia taga, et üleaedsete tegemistel silm peal hoida.

Aga kus on lubatud tulipunased roosid? Küll nad jõuavad, igal asjal oma aeg. Aeg naerda ja nutta, armastada ja pettuda, aeg endas selgusele jõuda.