/nginx/o/2019/01/25/11742441t1heebb.jpg)
/nginx/o/2019/03/22/11886654t1hcc6e.jpg)
Eesti ühiskonda on tekkinud uus eemaletõugatute kogukond: solvunud netikommentaatorid. Nende tagasitoomiseks inimeste hulka asutati kommuun “Igale kraaksatusele pöial püsti”.
Solvunud netikommentaatoritele avati rehabilitatsioonikeskus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kommuun juba tegutseb Alutaguse laantes vanas Peressaare koolimajas, kuhu millalgi ammu taheti rajada narkomaanide turvakodu. Alates eilsest tunnevad seal end turvaliselt solvunud netikommentaatorid, kel visaduse jätkudes võib isegi õnnestuda ühiskonda tagasi pöörduda.
Solvunud netikommentaatoreid võib leida nii sotsiaalmeediast (Facebook jt) kui ka ajalehtede ja portaalide kommentaariumitest. Netikommentaatoreid saab solvata sajal moel, kuid levinuimad valuvõtted on järgmised: hoolimata sadadest kommentaaridest ei tule ühtki vastulauset; kommentaari laigitakse liiga vähe, või mis veel hullem, pannakse sellele miinus; õelad tsensorid ja kirjatsurad jätavad kommentaari avaldamata või avaldatakse see alles kümne või rohkema minuti pärast.
"See oli minu isikuväärikuse solvamine," hädaldas Elmar Toss (61+). "Kirjutasin kommentaari kell 4.57 hommikul. Mulle oli eluliselt tähtis, et minu sõnum "Kõik poliitikud on kaabakud" jõuaks teiste lugejateni, aga kell 5.11 ei olnud see ikka veel avaldatud! Nõudsin kell 5.12, 5.13 ja 5.15 kirjutatud järgnevates kommentaarides sõnumi nähtavaks tegemist, aga ei mingit reaktsiooni. Tsensuur! Politseiriik! Ahvid kirjatsurad, punasotside sabarakud!"
Peamiselt spordiuudiseid kommenteeriv Nummi Puuslik tajub karjuvat ebaõiglust seetõttu, et tema kommentaaridele pannakse muudkui miinuseid. "Mis minu kommentaaris "kangur imegu tilli. kilulinna kusikud on osssid imege munahigi" siis valesti oli?" nuuksus ta. "Poole tunniga sain kolmsada disliket ja ainult paar püstist pöialt. Mõni tige inimene käib spetsiaalselt miinuseid ladumas. Mul oli ükskord kolm liket (kommentaar koosnes sõnapaarist "liverpuuli munahigid" – toim.) – ja kaks miinust. Kas need miinustajad olid mingid haiged vä, käisid nimelt minu tuju rikkumas? Kolmele inimesele ju minu kommentaar meeldis, miks neile lollakatele ei meeldinud?"
Lehtede ja portaalide kommentaariumites kolab iga päev 5771 anonüümset ja 302 mitteanonüümset kommentaatorit, kes kamba peale kirjutavad keskmiselt 56 776 kommentaari ööpäevas. Facebookis iga päev sõna võtvate inimeste hulka on raskem hinnata, sest mõned neist kirjutavad ka asjakohaseid tähelepanekuid.
End solvatuna tundvaid kommentaatoreid on hinnanguliselt 57 protsenti, mis tähendab, et Peressaare kommuun kõiki hädalisi ära ei mahuta ja selliseid rehabilitatsioonikeskusi tuleks juurde teha.
Kommuunis "Igale kraaksatusele pöial püsti" on elu turvaline, aga samas kehtib seal range kord. Eksinud saadetakse minema ning tagasi ei võeta. On konkreetne tunniplaan, mille järgi ei tohi näiteks kella 12–13 öelda teise inimese kohta ühtki head sõna, aga kella 16.30–20 peab ilma vihahoota välja kannatama kõik isiklikud solvangud.
Osa ajast kulutatakse silmaringi laiendamiseks ja lugemiseks. Kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvad "Anu ja Sipsik" ning Piilupart Donaldi koomiks, samuti ENEKE-se neljas köide, sest seal on rohkem pilte kui kolmes esimeses. Meestele vanuses 60+, keda just mitteanonüümsete solvunud netikommentaatorite hulgas on eriti palju, meeldib aga unelektüüriks lugeda aegumatut teost "Avameelselt abielust".