Nädala kaja: maailmade sõda

Anu Viita-Neuhaus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Austatud Jüri Ratas – niimoodi pöördusid hingeraskusest kantuna kirja teel peaministri poole sajad noored. Nende read sisaldasid muret ja hirmu loodava kolmikkoalitsiooni moraalsuse ja kõlbelisuse pärast.

Olemist väärtuste poolt ja lõhestumise vastu näitas mõni päev hiljem sotsiaalmeedias valge südamekujutisega üle 26 000 inimese. Ühtäkki tundus, et saabub uus laine – lõpuks ollakse üksmeelsed. Aga ei. Ühekorraga pidi valima justkui poole – poliitilise mõtteviisi. Tühjade südamete idee pöördus hoopiski kõverpeeglisse, rõhutades meie-ja-nemad-hoiakut.

“Eesti ei ole tegelikult lõhestunud,” ütles aasta lõpus president Kersti Kaljulaid. Õigupoolest on küll. Juba ammu. Keda me petame? Solvumist on nii palju, et isegi sõbraga võivad suusad risti minna, kui vaielda poliitilise eelistuse üle. Tüli tüliks, kuid märk, see võib otsa ette tekkida hõlpsalt. Teate küll, märk sellest, et mõte ja suhtumine on liialt radikaalsed või tagurlikud. Rahu, sõbrad, poliitika pole elu ega elu poliitika.

Nagu noaga lõigatult ei suuda me enam aktsepteerida demokraatia alustala: maailmavaate erinevus on loomulik. Sallivusest on kasvanud kolm v-d: vastandamine, vihkamine ja vaenamine. Maailmade sõda.

Inimeste vahelt on ära libisenud filter ja tekkinud on tüütumast tüütum heitlikkus, sest paanika tekitab paanikat ja murel on komme paisuda ärevuseks.

Solvumist on nii palju, et isegi sõbraga võivad suusad risti minna, kui vaielda poliitilise eelistuse üle.

Niisugustel puhkudel meenub mulle filmiajaloo õppejõu räägitu sellest, kuidas maailmakuulsa teose “Kodanik Kane” režissöör Orson Welles lavastas raadioteatris ulmeromaani. Marslastest, kes vallutavad Maa. Romaanis “Maailmade sõda” kuuldut võtsid inimesed tõe pähe ja rohelised mehikesed, keda polnudki, vallandasid Ameerikas paanika, peataoleku ja põrguhirmu.

Hirmul on teadagi suured silmad. Aga miks lähevad need pärani silmad, tõmblemine ja hirmud päevast päeva üha hullemaks? Vahejuhtumitest saavad skandaalid, mis kasvavad vihakõnedeks. Ehkki rohelised mehikesed, kel hoopiski peakatteks kaabud, eksivad samuti nagu teisedki võimuliidrid.

Esimene kivi visaku see, kes patuta. Enam ei hirmuta ainult need “hirmutajad”, kes plaanivad moodustada valitsusliitu. Väljaöeldud sõnadele, mõtetele ja suhtumisele peaksime neil päevil kõik tähelepanu pöörama.

Lõpuks taandub ju kõik demokraatiale – erinevused ja üksmeel, nagu elus ikka, peavad saama lõimitud. Olgu siis meie seas liberaalid või konservatiivid – valitsuse moodustavadki need, kes saavad koostööga hakkama. Teistel tuleb oodata ... neli aastat. Uute valimisteni. Pärast kaklust rusikatega ei vehita.

Ja kriisi tegelik põhjus, usun ma, nagu kultuuriteoreetik Rein Raud on öelnud, on mujal. Ebavõrdsuse kasvus, ja eriti just elu hammasrataste vahele jäänud inimeste ignoreerimises.

Tagasi üles