Kolumn: sõnahirm

URMAS NŐMMIK. Foto: Kristjan Teedema

Nädal tagasi hüüdis üks frustreerunud mees ühel Tallinna tänaval Eesti juudi kogukonna pearabile midagi, mis hirmutab. On fraase, mis kisuvad potentsiaalselt lahti haavad, mida ajalugu on juudi rahva ellu jätnud.

Paljud on tagantjärele rõhutanud, et meedia reageeris selle sündmuse puhul üle, iseäranis olukorras, kus rabi ise soovis pigem jääda tagasihoidlikuks. Ja lõppude lõpuks oli hüüdja parajasti stressis – talle vormistati piletita sõidu eest trahvi. Vahejuhtum kasvaski tõesti välja argisest situatsioonist, aga sattus meedia rambivalgusesse. Ometi viitab see juhtum millelegi, mis teeb sellest erilise, märgilise tähendusega juhtumi.

Mees kasutas rabi suhtes väljendusviisi, mida ta ei saanud omandada lihtsalt ajalooraamatuid lugedes või dokumentaalfilme vaadates, vaid pidi selle omandama suulises suhtluses, võibolla ka sotsiaalmeedia kaudu. See aga tähendab, et tal on kontakt seltskonnaga, kus selliseid fraase ja loosungeid kasutatakse. Ja seega on Eestis probleem Hitleri ajast pärit inimvihkajalike loosungitega siiski olemas.