Kas seadust tuleks muuta?
/nginx/o/2016/11/25/6114875t1h61cc.jpg)
26. märts 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/25/11895867t1hd725.jpg)
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõuniku Markus Kärneri hinnangul ei ole tegemist seaduselüngaga.
"Kriminaalmenetluses kehtib kohtuliku arutamise vahetuse põhimõte, mis tähendab seda, et otsus võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud,” selgitas Kärner. “Sellest põhimõttest tulenevalt on kriminaalmenetluses otsustava kaaluga just kohtumenetluses otsust tegeva kohtuniku juuresolekul antud ütlused ning mitte varem kohtueelses menetluses ilma kohtu osaluseta antud ütlused.”
Juhul kui süüdistatav muudab kohtus oma varem antud ütlusi, on Kärneri sõnul prokuratuuril õigus taotleda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, et selgitada välja vastuoluliste ütluste tagamaad. Sellisel juhul antakse süüdistatavale võimalus ütluste vastuolu selgitada.
Näiteks võib mõnel juhul olla võimalik, et süüdistatav on saanud kohtueelses menetluses küsimusest valesti aru või mäletab sündmust valesti. Kui vastuolu ei suudeta mõistlikult põhjendada, võib kohus lugeda süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ning jätta need tõendite hulgast välja.
“Püstitatud küsimusest jääb mulje, justkui sõltuks süüdi- või õigeksmõistva otsuse tegemine pelgalt süüdistatava ütlustest,” jätkas Kärner ja lisas, et see ei ole nii. “Kuigi süüdistataval ja kahtlustataval on õigus anda ütlusi ning ütluste näol on tegemist tõendiga, hinnatakse seda kogumis koos teiste tõenditega. Seega ei ole süüdistataval üldjuhul võimalik pelgalt oma ütluste sisu põhjal otsustada, kas tema süüdimõistmine ühe või teise kuriteo eest on võimalik või mitte. Juhtumid, kus ainsaks tõendiks on süüdistatava enda ütlused, on haruldased. Rõhutame ka seda, et kahtlustataval ja süüdistataval on põhiseadusest tulenev õigus ütluste andmisest täielikult keelduda. Seetõttu on üldjuhul alati süüdistatava ütluste kõrval kogutud ka teisi tõendeid,” selgitas Kärner.
Kriminaalmenetluses ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. “Otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt,” lisas justiitsministeeriumi nõunik Kärner.