Suure haardega pärandikoguja

Presidendi rahvaluulekogumispreemiaga pärjatud koduuurija Asael Truupõld on kirja pannud hinnalise materjali kirjandusmuuseumi ja eesti rahva muuseumi jaoks. Foto: Vladislav Musakko

Väike-Maarja mees Asael Truupõld – Eesti vabariigi presidendi rahvaluulekogumispreemia vastne laureaat – sätib prillid ninale ja võtab ette uue küsimustiku. Aeg kiirustab takka, pole mahti loorberitel puhata.

Elupõlist elektriinseneri Asael Truupõldu köidavad olnud ajad ning kannustab veendumus, et on tarvis jäädvustada aja ja inimeste lugu nii, nagu see päriselt olnud. Et tulevased põlved teaksid tõde oma kodupaigast ja oma rahvast. Uus uurimisteema “Esemeid meie rännakuil” paneb Asael Truupõllul silma särama ja sõrmed sügelema. “Väga huvitav teema!” sõnab ta.

Kirjandusmuuseumist saadetud kondikava tuleb kogenud koduuurija sõnul esmalt jupphaaval lahti võtta, et see siis enda kogetu ning kogutud andmete ja tähelepanekutega täita. Kui see töö tehtud, on aeg mõelda, kes veel midagi räägiks. “Mõned asjad on vaja küsimustikule juurde lisada – ega nemad pole ka professorid, et kõik viimseni oleks kirjas,” ütleb ta.

“Eesti rahva elu on nii põnev,” võtab Asael Truupõld lühidalt kokku, mis innustab ja kannustab olnut uurima ja kirja panema.

“Olen kirja pannud jutte ja episoode,” lausub ta. “Mõnikord hakkab asi peale keskelt, jupikaupa. Pärast tuleb panna materjal järjekorda, vaadata, et midagi ei korduks, panna juurde ja võtta vähemaks,” kirjeldab ta uurimuste valmimiskäiku. Käsitluste aluseks on koduuurijal sageli olnud enda läbielatu.

“Kirjandusmuuseumile tegin esimese kaastöö paarkümmend aastat tagasi, kui hakkasin tundma huvi elulugude vastu. Kirjandusmuuseum siis suunas ja juhendas. See polnud igaaastane asi, eesti rahva muuseum oli ikka päris mu tööde korjaja,” sõnab mees. Räägib, et hakkas muuseumi loal Tallinnas kasutama KGB ja NKVD arhiivi, mis iseseisvumise järel avati. “See oli ju tundmatu maailm. Sealt saab teada, mis tegelikult või peaaegu tegelikult toimus,” ütleb Truupõld. Mehel, kes kogunud koju iga ajastu kirjandust, mis raamatukogudest poliitilistel põhjustel välja on visatud, ning toonud raamatuid ära ka prügimäelt, on avar vaade ajaloole. “Inimene ei tohi raamatutes kõike üks ühele võtta. Kõige suurem tõde on tegelikult kirjades,” lisab ta.

Faktid kõnelevad, et Asael Truupõld on saatnud kaastöid Eesti kirjandusmuuseumi paljudele võistlustele ning alates 2013. aastast järjekindlalt igal aastal, erandiks vaid 2016. aasta eluloovõistlus, kuna ta oli oma 56-leheküljelise eluloo juba varem kirjutanud. Uurimistööde temaatika on ulatunud 1965. aasta põdrajahiülevaatest uurimuseni oma nime esinemisest arhiiviallikates ja kasutajate käibes. Truupõllu tööde puhul on esile tõstetud tõsielule orienteeritud põhjalikku ja täpset esitusviisi, lisatud kronoloogiaid ja muid materjale ning olustiku ja nähtuste asjalikke kirjeldusi.

Eesti rahva elu on nii põnev.
Asael Truupõld
rahvaluulekogumispreemia vastne laureaat

​Huvi ajaloo vastu tärkas Asael Truupõllul juba koolipõlves. Esimene suurem kirjatöö valmis aga 1957. aastal geofüüsika aasta puhul, ent jäi lauasahtlisse. 1968. aastal eesti rahva muuseumi kirjatööde konkursile saadetud taluelamu valgustusest kõnelev “Peeruvalgusest elektrini” pälvis hindajate kiituse. “Niimoodi on see asi edasi läinud ...” tõdeb Narvas Eesti ja Balti elektrijaama käikulaskmisel töötanud ​Asael Truupõld oma koduses töötoas kogumistööde materjale lahkesti lauale tõstes. Kõik korrektselt kaustadesse köidetud. Pea iga uurimisteemat lõpetamas tänu- või aukiri.

Et teda kui missioonitundega kultuuriloolise materjali kogujat tunnustati Eesti vabariigi presidendi rahvaluulekogumispreemiaga, oli Asael Truupõllu sõnul ootamatu. “See on kõige tähtsam kiri – Kersti Kaljulaidilt. Presidendi kink! Aga eks ole kaastöid saanud ikka teha,” lausub mees aukirja näidates, mõnus muhelus näol.

Otsesteks kogumistöö juhendajateks ja initsiaatoriteks nimetab Asael Truupõld Narva koduuurijat August Martinit ja Rakverest pärit Voldemar Raklest. “Rakles tõi mulle eestiaegseid raamatuid ja ka veneaegseid. Tema käest õppisin fotograafia ära,” meenutab ta.

Asael Truupõld pole arvet pidanud, kui palju lehekülgi kodulugu ta on kirja pannud. “Kirjandusmuuseumi asjad on väiksema mahuga, aga eesti rahva muuseumile ... Raklese eluloo panin kirja, seda on rohkem kui tuhat lehekülge,” toob ta näite. Kirjutab Asael Truupõld aga käsitsi. “Käsitsi saab kiiremini kui arvutiga, nii paradoksaalne, kui see ka on. Käsi jõuab mõttega kaasas käia, arvutil peab klahve otsima,” ütleb ta.

Ehkki kirjandusmuuseum annab Asael Truupõllu sõnul häid teemasid, oleks tema meelest huvitav uurida ka näiteks unenägude seletamist. “Sõjas nähti palju imelikke unenägusid, mille ended täitusid. Minu isa nägi vabadussõjas enne Narva-alust lahingut unes, et oli vees ja kalad sulpsasid tema ümber, aga ei puutunud teda. Lahingus oli suur möll, ta sai küll põrutada, aga ei saanud sõjas kordagi haavata,” kõneleb Truupõld. Foto, millel sõjaväevormi kandev isa, on Asael Truupõllu koduseinal aukohal.

“Hakkasin vaatama, et Väike-Maarja ümbrus on olnud paljude valitsejate käe all, kümme eri riigikorda taasiseseisvumiseni, ja igaüks on siia midagi head ja paha maha jätnud. Head jättis Eesti valitsus, mis istutas inimeste südamesse rahvustunde, et veel taasiseseisvumise ajakski jätkus püssirohtu. Kõik teised riigikorrad muudkui võtsid, laastasid, hävitasid või viisid inimesi ära. See oli üks jubedam sajand ...” arutleb mees, kes välja andnud raamatud “Avispea küla kannatusteaastad” ja “Sind surmani” kodupaiga metsavendluse ajaloost. “Eks neid võiks veel kirjutada, aga ... finiš hakkab lähedale jõudma,” sõnab 87-aastane koduloouurija. Siiski tunnistab ta, et järgmise raamatu materjal on juba koos.

Uue teemaga “Esemeid meie rännakuil” on aega aasta lõpuni. Mees muigab ja ütleb, et nii pikk aeg pole hea. “Kooliõpilane on kusagil sügaval sees: ah, aega küll! Kui kiireks läheb, siis kirjutan kaks päeva jutti üksteise otsa,” ütleb kogenud koduuurija ja ajaloo talletaja Asael Truupõld.