Vaade: aitab viiest keeramisest

Andres Pulver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Pulver.
Andres Pulver. Foto: Meelis Meilbaum

Kui aasta eest oli õhus lootus, et pühapäeval ees seisev kellakeeramine võib sellisel kujul viimaseks jääda, siis üleeile sai selgeks, et seda protseduuri tuleb meil teha veel vähemalt viis korda: kaks korda tänavu, kaks korda järgmisel aastal ja vähemalt korra ka 2021. aastal.

Mulle ei ole kellakeeramine kunagi mingeid probleeme ega emotsioone tekitanud. Olen osutid tuima näoga tunni võrra edasi või tagasi lükanud ega ole lasknud sellel oma elu kuidagi mõjutada. Isegi mõtteis mitte. Küll tekitab aga emotsioone vaidlus selle üle, millises ajas me pärast kellakeeramise lõpetamist maandume.

Meie valitsus ei võtnud kindlat seisukohta, põhjendades seda vajadusega oodata naabrite järele. Et saaks ikka naabritega ühes ajas elada. Aga küna on ju lõhki, sest Läti-Leedu eelistavad selgelt suveaega, Soome aga on talveaja poolt.

No las jõuluvana elab talveajas. Las soomlased naudivad masohhistlikult oma kaamost. Mina tahan valgust, tahan rohkem näha päikest, mida siinsetel laiuskraadidel ilmselgelt napib.

Viimastel aastatel on kellakeeramise lõpetanud näiteks eestlaste seas populaarsed turismimaad Türgi ja Maroko ning mõlemad on otsustanud jääda püsivalt suveaega. Ikka selleks, et valgust rohkem oleks.

Mis kasu on päikesevalgusest kell veerand neli öösel? Kui jääksime talveaega, siis oleks jaanipäeva paiku veerand nelja ajal päike juba päris kõrgel taevas. Tänavune kalender pakub (suveajal) varaseimaks päikesetõusu ajaks 4.03 ja seda 15.–23. juunini.

Las jõuluvana elab talveajas. Las soomlased naudivad masohhistlikult oma kaamost.

Võibolla on kellakeeramine tõepoolest jama. Aga elamine pidevas talveajas on minu jaoks veel suurem jama, kordades suurem. Siis oleks ainus mõistlik lahendus kogu riigi elukorralduse totaalne muutmine selliselt, et tavatööpäev algaks ja lõpeks tund aega varem. See ei kestaks kaheksast viieni, vaid seitsmest neljani. Talveaeg võib küll olla meie vööndiaeg, aga ei tasu unustada seda, et omal ajal käis elu päikese, mitte kella järgi.

Tundub ülimalt utoopilise variandina. Sestap on oluliselt lihtsam jätkata väljakujunenud rütmis. Ning keerata kella viimast korda 2021. aasta märtsi viimasel pühapäeval ja jäädagi pärast seda püsivalt suve­aega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles