Rikkis mõtted, rikutud mälestused ja tänamata infosõdur

Jaanus Nurmoja. Foto: Arvet Mägi

Ümaraks lihvitud nurkadega valimiskampaania ei ennustanud kuidagi seda, et vaid paar nädalat hiljem meenutab Eesti ühiskond suurt hullunud looma, kelle seisund nakatab mindki – või vähemalt ähvardab nakatada.

Kui ilmusid välja kevadekuulutajad “Kõigi Eesti” ja “Eestlaste Eesti”, tekkis esimese hooga kiusatus algatada kompromissliikumine “Kõigi eestlaste Eesti”. Sest kui nimes on “eestlaste Eesti”, siis ei teki eestlastel tunnet, et liikumine sunnib neid ülejäänud maailmale ruumi tegema ning ise vabaõhumuuseumi reservaati kolima. “Kõigi eestlaste” tagab samuti kindlustunde. Muidu mine tea, äkki ei saa näiteks vikerkaarerahvas aru, et neid ka ikka eestlaste all silmas peetakse.

Nojah, aga ... Lõpuks leiab mõni, et ei, see on kah ikka viltune värk, ning teeb oma vastukaalukompromissliikumise. Ja keegi omakorda sellele alternatiivi. Või ärkab talveunest mõni tarkpea, kes kukub jälle nämmutama teemat “Keda me ikkagi eestlaste all mõtleme”. Või küsib, pilgus õudus: “Kõigi eestlaste ...? Jeerum! Kas ka selliste nagu see trammijänes, kes laksu all jauras ja juudile ahju soovitas?” Vaidle siis nendega. On targematki teha, nii et ei.