/nginx/o/2020/05/04/13083947t1h42dd.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/29/11907114t1h4622.jpg)
Sotsiaalmeediast asendustegevust otsivale noorele võib üllatusena tulla, et kunagi (ehk minu varajases nooruses) oli maailmast ning tüütutest kohustustest vahelduse leidmise kohaks raamatukaante vahele peitumine.
Tellijale
Kolumn: kaante vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugemine pakkus võimalust siseneda kirevasse maailma, kus sai nihutada piire nii ajas kui ka ruumis. Kaante vahelt võis leida tee võimatuna näivatesse dimensioonidesse. Sedasi, selg nurka surutud, raamatukaaned eestpoolt kaitseks tõstetud, lugeda ja ära kaduda oli tore ja vabastav. Neil kahel asendustegevusel – lugemisel ja sotsiaalmeedial – on palju erinevusi, aga üks eriti suur vahe seisneb nähtavuses. Lugemine pakub varju, sotsiaalmeedia pidevat enese nähtavaks tegemist, kasvõi mingi meeldimise kliki kaudu. Mis seal salata, olen minagi ühe konto omanik, postitan koguni paar korda aastas või jagan ennast puudutavat või enesesse puutuvat infot. Ei oleks sellist võimalust aastakümnete eest, isegi fantaasiakirjandust lugedes, osanud oodata. Nagu praegused noored, nii kuulsin ka mina oma valiku pärast pidevalt etteheiteid. Just-just, nüüd kõlab see kummaliselt, aga liigne lugemine oli nii mõnelgi hammaste vahel. Eriti hämmastas lähedasi, kuidas võib sama raamatut ikka ja jälle üle lugeda: “Jälle see “Kolm musketäri”! Kas peas ei ole veel?”