Tädi Maali radadel (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tiiu Voodma koer Poiss on otsekui leidlaps – mõni aasta tagasi sokutasid hoolimatud inimesed ta nagu möödaminnes autost metsa alla.
Tiiu Voodma koer Poiss on otsekui leidlaps – mõni aasta tagasi sokutasid hoolimatud inimesed ta nagu möödaminnes autost metsa alla. Foto: Meelis Meilbaum

Käesoleva loo peategelane Tiiu on täiesti tavaline Eesti naine. Ta on nagu tädi Maali, keda ikka ja jälle armastatakse mõne suvalise jutuajamise käigus näiteks tuua. Kas me tegelikult teame, mis elu need Maalid elavad ja kuidas nende käsi käib?

Vinni vallas Arukülas elav 69-aastane Tiiu Voodma räägib, et emal oli tema ilmaletoomisega tuli takus. Nii juhtuski, et plikatirts, kes kandis kunagi seeneliiki meenutavat vahvat perenime Pilvikse, sündis otse Raasiku haigla trepil.

Uue maailmakodaniku esimesed eluhetked pakkusid aga kõike muud kui rõõmu. Selgus, et kehvveresuse all kannatanud vastsündinu tervislik seisund polnud kiita, ja tagatipuks tuli meedikutel teda elustada. “Minu elu on hullem kui seebiooper. Ainult selle vahega, et kui seebiooper lõppeb hästi, siis oma elu kipub millegipärast kiiva vedama või ütleme – läheb bambusesse,” kõneleb Tiiu, aga ise muheleb.

Tagasi üles