Nädala kaja: Gagarin ja Kalevipojad

Aarne Mäe. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Kui Juri Gagarin 1961. aastal kosmosesse lennutati, ütles ta koduust kinni pannes lähedastele: “Ma lähen ärireisile.” – “Kui kaugele?” küsiti murelikult. “Väga kaugele,” vastas maailma esimene kosmonaut salapäraselt.

Ees ootavat ajaloolist lendu hoitigi hoolega saladuses, sest mitte keegi ei teadnud, kas see läheb õnneks. Ellujäämise võimalused olid 50:50. Ta jäi ellu.
Aga tulgem tagasi maa peale. See, kuidas eestlased võõrsil tööreisidel käivad, pole ammugi enam saladus. Seal on käidud aastaid. Ja mindi just maalt, kus kohapeal enam tööd ei leidnud.

Kirjutasin Virumaa Tea­tajas juba 2005. aastal, kui­das maamehed Soomes ehitamas käivad ja nai­sed neid kodus ootavad. Tsiteerin: “Maakonna ser­vas on kaetud süldilaud, mille ümber istujatest enamuse naised moodustavad. Mehi pole kohal sel lihtsal põhjusel, et nad on parajasti võõrsil tööl. Valdavalt Soomes. Kodukant ei suuda ju täisjõus mehemürakatele väärilist tööd pakkuda. Kui varem polnud nende töötud naised kuude viisi sinki leivale saanud, on nüüd laud lookas.”

See oli juba kuus-seitse aastat tagasi, seetõttu on üsna kummastav tõik, et Soomes töötavad kaasmaalased on Eesti meedia huviorbiiti tõusnud alles nüüd. Ühelt poolt on selleks ajendi andnud kindlasti tõsieluseriaal “Kalevipojad” ja saate menu televaatajate hulgas, selle tuules ei puudu väljaannet või telekanalit, kes ei eviks rubriiki “Eestlased Soomes”.
Teisalt, kas ei näita niisugune ajaline nihe elik käärid tegelikkuse ja Tallinna keskse massimeedia vahel kätte, kui vähe ollakse kursis Eestimaal toimuvaga. Probleemi tõsidust mõistetakse pahatihti alles siis, kui probleem on pealinna jõudnud.

Elu käib kusagil oma rada ja selle kajastus jõuab pealinlase teadvusesse alles jupp aega hiljem. Ja see ei käi sugugi mitte ainult Soomes töötavate arstide, ehitajate, bussijuhtide ja ettekandjate kohta.
Kui Juri Gagarin kosmosest tagasi tuli, sai temast Nõukogude Liidu kangelane, temast tehti kommunismi saadik, kes käis naeratades oma sõnumit levitamas nii Jaapanis kui Indias, nii Kuubal kui ka Hiinas.

Meie meedia teeb Soome minejaist meie aja kangelased. Erinevad seriaalid ja žurnaalid annavad sõna eestlastele, kes tuntava aktsendiga räägivad, et nad ei kavatsegi tagasi tulla ning Eesti on nende jaoks pommiauk. Veel enam – mõni uudistemagasin näitab puust ja punaselt, kuidas algajal täpselt Soome minnes tööd küsida. Et see viimanegi kahtleja hakkaks kompse pakkima.
Kahtlemata kaotame selliseid edulugusid levitades patrioote, kes tulevikus Eesti eest seisaks. Aga riik ise ei suuda meid enam kinni hoida, ja üksnes aated, paraku, ei toida.

Ka Gagarin tahtis kosmosesse tagasi, kuid kahjuks ta hukkus saladuslikel asjaoludel ühel katselennul. Kas eesti rahvas kaob oma rännakutel ümber maailma, polegi justkui küsimus. Küsimus on selles, millal see juhtub. Kel jääb olla viimane katselendur omal maal?
Sel nädalal jõudis ekraanile “Kalevipoegade” hooaja viimane osa. Rusutud mehed tulid Soomest palgata tagasi Eestisse. Kuidas eluga edasi minna? Kuidas lappida haavu, mis võõrsil töötades tekkinud.