Noored meenutasid Browni liikumist

Esimese aprilli üritusel Rakvere noortekeskuses püüti noori innustada. Marko Pomerants, Eve Alte ja Triin Varek ehk veidi seda isegi suutsid. Korvpalli visates, saltosid vaadates ja UNOt mängides. Foto: Vladislav Musakko

1. aprill Rakvere avatud noortekeskuses kannab suurepärast ideed: sealseteks töötajateks arvatakse naljapäeval keskealised inimesed. Need, kes teavad sotsiaalteemadest. Leiavad, et kunagi oli rohi rohelisem. Kes peavad neli tundi täitma nii, et ei puuduks ka huumor.

Ott Sepale ei saa ma ligilähedalegi, mõtlen, kui saan kutse osaleda 1. aprillil Rakvere avatud noortekeskuse möllul. Õige pea selgub tõde: ei, pean ainult etendama noortekeskuse töötaja rolli. Üks õhtu. Saan hakkama. Eriti kui arvestada tõsiasja, et see toimub koos auväärsete inimestega Rakvere linnast. Mõtlemisaega ei võta, ometi arutlen, mis on minu jaoks asja idee. Minna tagasi oma noorusaega? Mõelda ühes rütmis põlvkonnaga, kes loob homse Eesti? Veeta teisiti esmaspäev?

Püüan kodus ära rääkida kohe-kohe teismeikka jõudvad poisid. Nad vaatavad minust läbi – mõmisevad, et on vaja õppida. Katse on luhta läinud, tuleb minna üksinda ja püüda noortest aru saada. Tõukudes tarkusest, mida jagavad spetsialistid: püüa end noorte kingadesse sättida. Tean juba – ma ei oska seda. Mitte mingisuguse valemiga.