Kolumn: sõbrad Krimmist

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Sõbrunesin magistriõppes kahe ukrainlasega. Mu kursusekaaslasel ja ta abikaasal oli õnne olla Portugalis õppimas, kui Venemaa nende kodu, Krimmi poolsaare, okupeeris. Õpingute jätkamine Eestis oli nende jaoks õlekõrs, pikendamaks võimalust elada Euroopa Liidus, sest nende kodu enam õieti ei eksisteerinud ja Ukrainas oleks neid ees oodanud bürokraatiline õudusunenägu.

Arvasin algusest peale, et meie sõprus on imelik: esimesel koolipäeval hakkas mu uus kursusekaaslane lihtsalt minuga rääkima ja pole siiani mind rahule jätnud. Käisin tal kooliajal regulaarselt külas filmiõhtutel või lihtsalt vestlemas, alati külakost kaasas, sest kui eestlaste vahel on see lihtsalt mõnikord ununev viisakus, siis ukraina majapidamises on see traditsioon.

Temale ja ta abikaasale meeldis Eestis olla, sest siin oli palju tuttavat. Siinsete inimeste loomus polnud neile võõras ja nõukaaja pärand pakkus palju mõtteainet ja jututeemasid, olenemata sellest, et nii mina kui ka nemad oleme sündinud selle ajastu lõpuaastatel. Neil on veel pereliikmeid Krimmis ja muljed sealt on kahtlaselt tuttavad: kõikides hädades on süüdi kuri lääs ja Ukraina ning küll varsti tuleb õnn üle vast valminud silla nende õuele.