​Kuidas ma Üllar Saaremäega riigikogu avastamas käisin

Hoolimata sellest, et riigikogu hoone oli Üllar Saaremäele esimesel tööpäeval võõras, ei peegeldunud tema näos märkigi ebakindlusest. Foto: Konstantin Sednev

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et märtsi alguses valiti meile uus riigikogu. See sündmus käivitab vist iga reporteri peas hoogsa mõttetöö ja annab tiivad. Eriti, kui ta pole varem parlamenti sattunud.

Naljapäeval helistan tuttuue saadikuna parlamenti pääsenud näitlejale Üllar Saaremäele palvega saata teda esi-­ mesel tööpäeval riigikogus ja kirjutada sellest lugu. Pakun, et alustame kohe hommikul tema kodust pudrukausi juurest ja liigume siis terve päeva koos, kuni parlamendihoone uks Saaremäe selja taga sulgub.

“Kuradi keeruline. Ma olen seal nii uustulnuk, et ei tea isegi, mis seal toimub, kuidas süsteem käib ja üldse sisse pääseb,” kostab Saaremäe telefonis. “Mõtlen isegi, et lähen sinna ja seisan totu näoga, kuni mulle öeldakse, mida peab tegema hakkama. Kui [Indrek] Saare käest küsida, siis ta kindlasti soovitab minna igale poole mujale.”